Autor: Ain Alvela • 27. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mullu maksis PRIA maaelutoetusteks kokku 310,02 miljonit eurot, mis jagunes 24 535 toetusesaaja vahel, 2011. aastaga võrreldes oli toetuse üldsumma 23,6 miljoni euro võrra suurem.

Põhilised takistused, miks toetuse saamine võib toppama jääda või see tuleb saajalt hoopistükkis tagasi nõuda, on Undruse sõnul järgmised: klient ei saa nõuetest täpselt aru ja esitab ebakorrektseid dokumente, taotluses esitatud andmed ei ole täpsed, kliendid ei teadvusta endale alati, et toetuse saamisega kaasnevad ka kohustused. Ja välistada ei saa ka tahtlikku katset või skeemi, et saada PRIAst toetusraha sellele tegevusele, milleks ausal teel toetust ei saaks.

„Ja kui meil ei õnnestu väljamakstud toetust kätte saada näiteks petturiks osutunud taotlejalt, siis tuleb see raha meie kõigi ühisest rahakotist kinni maksta,” nentis Undrus. „Läinud aastal oli meil menetluses kokku 46, neist 35 puudutasid MAKi investeeringutoetuste valdkonda. Põhiliselt vaidlustatakse hindamiskomisjonide antud hindepunkte, hinnanguid taotleja abikõlbulikkusele ja toetuse väljamaksmata jätmist või selle tagasinõudmist.”

Tema hinnangul esineb toetuste taotlemisel ridamisi probleeme, miks taotleja lõpuks ei osutugi abikõlbulikuks.  Otsetoetuste valdkonnas näiteks leiavad kontrollijad pinnaerinevusi (taotlemine mittetoetusõiguslikele aladele, näiteks võsastunud maa) või puudub taotlejal maa kasutamiseks õiguslik alus (segadused rentniku ja maaomaniku vahel, segadus riigimaa kasutamise osas). Osade toetusliikide puhul on nõudeid palju, need on keerukad ja taotlejad ei ole nõuetest täpselt teadlikud. Esineb ka probleeme tähtaegadest kinni pidamisel või registri õigeaegsel teavitamisel loomadega toimunud sündmustest.

Arengutoetuste puhul võib Rando Undruse sõnul välja tuua näiteks säärase tõrkepõhjuse, et taotlused ja äriprojektid on vormistatud halva kvaliteediga, neis esineb palju puudusi, aritmeetilisi vigu ja ebatäpsuseid, tuleb ette ka hooletusvigasid, puuduvad allkirjad jmt. Harvad pole juhtumid, kui esitatud andmed ei vasta äriregistris majandusaasta aruandes olevatele andmetele, hinnapakkumised ei ole võrreldavad ja piisava detailsusega või siis pole valitud odavaimat pakkumist ja kallima valiku põhjendus on ebapiisav. Tuleb ette juhtumeid, kus taotlejal puuduvad ehitusload ja -projektid puuduvad.

„Petturitel on lai fantaasia, nii on näiteks käibel selline mõiste nagu PRIA-kõlbulik riiulifirma, taotletavad summad ulatuvad sadadesse tuhandetesse eurodesse ja kuna ajalugu näitab, et häbematusel pole piire, siis taandub kõik meie väga täpsele kontrollile,” selgitas Undrus. „Pahatahtlikke või lausa sihilikult pettuse peale välja minevaid taotlejaid on küll üksikuid. 2012. aastal algatati otseselt pettusekahtluse tõttu kaheksa uut kriminaalasja.”

Kõige sagedamini oli pettuse sisuks kas fiktiivne põllumajanduslik müügitulu, paisutatud hindadega pakkumised või võltsitud dokumendid.

Jaan Sõrra lisas, et kui sellisel petturil õnnestub toetusraha kätte saada, siis selle tõttu kannatavad kõik ausad taotlejad – jagatavat raha jääb vähemaks, see ei lähe õigesse kohta, samuti suurendab pettuste võimalikkus bürokraatiat ja kontrollimise tõhustamise vajadust.