Autor: Anu Jõgi • 28. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esiteks toob ta ilmsiks toidu pikad eksirännakud, enne kui see meie ette lauale jõuab. Suurbritannia poelettidelt ära korjatud toodete liha sai Prantsuse firma Luksemburgi tehas vahendaja kaudu Küprose vahendajalt, kes ostis selle Hollandi vahendaja kaudu Rumeenia tapamajast, selgitati hobuseliha teekonda. Liha ise nii pikka rännakut vast ei teinud, aga juba paberite liikumine võtab oma aja ja näitab, et kellelegi on käänuline tee kasulikum kui otsene.

Teiseks näitab see meile, et me ei tea, mida me sööme. Ei tea seda, mis looma liha laual on, ega seda, kust see tulnud on. Toodetud selle tootja või poeketi tellimusel on tihti kõik, mida me teada saame.

Ei ole meid siin aidanud ka euroliidu direktiivid, mis toidukaupu defineerivad, nimetades näiteks osa asju juustuks ja teisi juustulaadseteks toodeteks. Abi poleks ka uutest rangematest nõuetest, sest nagu ka hobuselihajuhtumist näha, taandub lõpuks kõik tootjate aususele. Toote pakendil kirjas olev koostisainete loetelu pole tihti edasi andnud mitte infot, vaid on toiminud reklaamsildina.

Kolmanda hea asjana kontrollitakse praegu mitmes riigis toidukaupade sisu ja DNA-testid on näidanud, et lihapettus ei ole ühe tehase probleem, vaid ulatub palju laiemale. Isegi naabermaades Soomes-Rootsis on tulnud toidutootjatel tunnistada, et veiseliha nime alla on mahutatud ka hobused, ja petukaup lettidelt ära korjata.

Eesti on kogu seda möllu pealt vaadanud. Statistikaameti vastne blogisissekanne näitab, et päris pealtvaatajad me siiski pole, sest hobuseliha imporditi Eestisse üle saja tonni ja kuskil on seda ka kasutatud. Võib-olla on tõesti mõistlik lasta teistel kulukaid teste ja kontrolle teha, pole ju siiani ükski hobuselihatoode tervisele ohtu kujutanud.

Puhastele omamaist toorainet kasutavatele tootjatele on nüüd trumbid kätte mängitud. Reklaamid stiilis „Ostke meie hobuselihavaba vorsti või lasanjet“ tunduvad odavad, kui aga ette näidata tööstusesse jõudnud liha selge päritolu ja kontrollitud kvaliteet, maksaks seda müües eriti rõhutada. Eestile annab tema väiksus siin eelise, sest et kui firma lisaks ise kasvatamisele müüb ka sisseostetud liha, siis läheb jutt laiali. See teeb tarbijale, kelle rahakott vähegi valida võimaldab, valiku veidi lihtsamaks.

Suurbritannias on väidetavalt inimesed juba otsimas suurpoodide odavatele aga jumal teab kust pärit kaupadele kallimaid, aga see-eest teada ajalooga alternatiive otsimas. See välismaine mood oleks siingi teretulnud.