Autor: Mariliis Pinn • 16. mai 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eesti Erametsaliidu (EEML) tegevdirektor Priit Põllumäe sõnul EEML tervitab uue jahiseaduse vastuvõtmist. “Näeme positiivset arengut eraomanike õiguste kaitsel ja maaelu arengu toetamisel. Teisalt on seaduses ridamisi punkte, millega me rahul ei ole,” rääkis Põllumäe ja tõi näiteks lepingute nõude puudumise ehk jahipiirkonna kasutajal puudub kohustus lepingut sõlmida, st maaomanikuga suhelda. “Kui ka maaomanik lepingut soovib ning jahipiirkonna kasutajatega suhelda tahab, siis see soov võib teatud juhtudel jääda ühepoolseks.”

Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse ja riigikogu liige Karel Rüütli leiab uuest jahiseadusest positiivset, mis väärib tunnustust. Kuid ta näeb ka palju ohte, mis seavad löögi alla ulukid ja seda ei tohi juhtuda. “Positiivne on, et maaomanikud tohivad nüüd väikeulukitele ise jahti pidada,” tõi Rüütli välja.

Selle sättega oli rahul ka Põllumäe. Põllumäe tõi positiivsena välja ka selle, et maaomanikel on võimalus kaasa rääkida ulukite arvukuse reguleerimisel, mis toimub regionaalsetes jahindusnõukogudes ning maaomanikel on võimalus algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamist juhul, kui viimane selgelt koostööd ei soovi.

“Kui jahipiirkonna kasutajal on vaja vaid lepingut ühe maaomanikuga, et saada riigilt jahipiirkonna kasutusluba (§14 lg 5), siis jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks peavad ühisavalduse tegema maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonnas asuvatest kinnisasjadest ja vähemalt 51% jahimaa pindalast (§20 lg 2),” rääkis Põllumees.

Murekohti palju

Rüütli hinnangul eeldab uus seadus maaomanike ja jahimeeste head omavahelist koostööd. Siiski leiab Rüütli, et kõik paragrahvid pole võrdselt hästi õnnestunud. Ta toob välja, et näiteks paragrahv 14 lõigu 6, mis ütleb, et kui ühe ja sama jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks on esitatud kaks või enam taotlust ja kõik taotlejad ei nõustu nendele ühise kasutusõiguse andmisega, eelistatakse taotlejat, kellel on jahipiirkonna piires suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega jahipidamise korraldamiseks nende kinnisasjadel. Rüütli selgituse kohaselt antakse siin suurem õigus suurematele maaomanikele, kuigi üks seaduse mõte oli kohelda kõiki maaomanikke, ka väiksemaid, võrdsemalt. Ulukid ja kahju. Üks konflikti koht on ka see, et seaduse konstruktsioon paneb kahtluse alla ulukite jätkusuutlikkuse metsades. “Jahimehed peavad seaduse kohaselt kompenseerima kahjusid 100 eurot ühe hektari kohta, mis tekitab olukorra, kus jahimehed kahjude hirmus võivad hakata üle küttima,” tõi Rüütli välja.

Eesti Jahimeeste Seltsi (EJS) tegevjuhi Tõnis Kortsu sõnul on ka jahimees mures, et see seadus viib loomade senisest oluliselt suurema küttimiseni. “Meie hinnangul on ühiskondlikus huvis, et metsas oleks loomi, ja seda mitte ainult praegu, vaid ka meie lapsed ja lapselapsed saaksid sellest rikkusest osas. Seepärast oli ja on meie käsitlus, et loomad on looduskeskkonna loomulik osa ja maa omanik peab sellega arvestama, et loomad looduses liiguvad, ja ise astuma samme oma vara kaitseks,” selgitas ta.

“Mõistlik on kasutada piiratud vastutusega fondi, kus panustab lisaks maaomanikule ja jahimehele ka riik,” selgitab Rüütli, kelle sõnul võib seetõttu seadus ka olla vastuolus põhiseadusega. Põhiseadus kohustab majandama loodusressursse, mille üks osa on ka ulukid, heaperemehelikult.

“Hea meelega näeks enam rõhuasetust kahjude ennetamisele. Kindlasti ei ole me huvitatud konflikti edasisest eskaleerumisest maaomanike, riigi ja jahimeeste vahel, see ei aita Eesti jahinduse arengule kaasa,” lisas Korts.

Praegu keskenduvad jahimehed, kuidas uutes tingimustes hakkama saada ja edasi elada.

Jahikauge riik

Teine murekoht Rüütli hinnangul on ulukikahjud ja nende kompenseerimine. “Seadus lubab jahimeestel luua ulukikahjude kompenseerimiseks fonde, aga ei reguleeri, kas see on lihtsalt eraldi kogutav raha või peab selle kogumiseks moodustama eraldi juriidilise keha,” kritiseeris Rüütli seaduse kohatist üldsõnalisust.

“Riik on ennast jahindusest distantseernud ja pannud kahju kompenseerimise maaomanike ja jahimeeste õlgadele,” on Rüütli hinnang.

Mis on mis - kaua tehtud jahiseadus pole ikka veel kõigile sobilik

UUT JAHISEADUST on tehtud alates 2008. aastast. Seaduse loomisel osalesid nii EEML kui ka EJS.PEAMINE PROBLEEM, mida uus jahiseadus lahendab, puudutab omandiõigust. Praeguseni puudub jahinduses eraomanikul õigus kaasa rääkida selles, kuidas tema omandit kasutatakse.PRAEGUSED JAHIPIIRKONNAD pärinevad Nõukogude Liidu ajast, mil need peamiselt tollaste kolhooside piiride alusel moodustati.SISULISELT AINUS õigus, mis jahipiirkonda kuuluval eraomanikul praegu on, on “õigus” kanda 100%-liselt kogu kahju, mida metsloomad tema omandisse kuuluval maal tekitavad. Vana seaduse alusel on teiseks maaomaniku õiguseks keelata oma maa peal jahi pidamine. See toob aga kaasa veelgi suuremad kahjud.UUE JAHISEADUSE kandev mõte on koostöö maaomanike ja jahimeeste vahel. Luuakse alus, et jahiselts ja maaomanik sõlmiksid lepingulised suhted ja lepiksid kokku, millistel tingimustel ja kuidas eraomaniku maa peal jahti peetakse.KUI MINGIL PÕHJUSEL ei ole võimalik lepinguid sõlmida, saavad maaomanikud nõuda jahiseltsilt kahjude osalist kompenseerimist kuni 100 euro ulatuses hektari kohta.UUS JAHISEADUS näeb ette, et selliste kahjude kinni maksmiseks moodustavad jahiseltsid spetsiaalse reservfondi. Reservfondist tehtavatest erakorralistest kahjudega seotud väljamaksetest on võimalik üks kord aastas kuni 30% ulatuses taotleda toetust KIKist.UUE JAHISEADUSE alusel lepitakse edaspidi mõlema huvitatud osapoole ja riigi osalusel kokku ka see, kui palju loomi kütitakse.JAHIPIIRKONNAD säilivad ning nende seniste kasutajate kasutusõiguse lubasid pikendatakse 10 aastaks. Tekib võimalus jahiseltsi väljavahetamiseks, kui seda nõuavad vähemalt 51% kinnistute omanikest ja vähemalt 51% jahipiirkonna pindala omanikest.