Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 12. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hinnanguliselt 60-80 protsenti pinnaveele mõju avalduvast inimtekkelisest koormusest pärineb põllumajandusest. Liigne lämmastiku- ja fosforisisaldus põhjustab veekogudes veetaimestiku ja vetikate vohamist, tuues kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise ja selle kaudu muid keskkonna- ja terviseprobleeme. Selle ohjamiseks täiendatakse veeseaduses väetiste kasutamise tingimusi.

Väetamisega seotud tegevused saavad selgemad reeglid ja üheselt mõistetavad nõuded. Kehtestatakse ühtsed alused sõnnikus olevate taimetoitainete sisalduse arvutamiseks, antakse metoodika sõnnikuhoidlate nõutud mahu määramiseks ning taimede väetustarbe arvutamiseks.

Reostusohu vältimiseks on edaspidi novembrikuus taimedega kaetud põllule sõnniku laotamine lubatud ainult siis, kui see küntakse järgmise 48 tunni jooksul sisse. Lisatingimuse põhjuseks on ilmastikutingimustest tulenev kõrgendatud risk sõnnikus sisalduvate lämmastiku ja fosfori ärakandeks sademetega pinna- ja põhjavette.

Keskkonnainspektsioon saab võimaluse senisest tõhusamalt kontrollida keskkonnanõuete järgimist. Inspektsioonile antakse õigus teha ettekirjutusi kõikide veeseaduse rikkumiste puhul ning kasutada vastavalt asendustäitmise ja sunniraha seadusele asendustäitmise võimalust ja nõuda sunniraha, mille ülempiiriks on 32 000 eurot.

Lisaks tuuakse seaduse tasandile naftasaaduste hoidmisehitiste ja kanalisatsiooniehitiste kujadega seotud sätted ehk määratakse, kui kaugel reoveepuhastist või naftalaost võivad asuda muud hooned.

Seadusemuudatused jõustuvad 1. juulil 2014.