Autor: Lennart Ruuda • 16. august 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Metsamees OÜ omanik Arkadi Tammik ütles, et temal on õllepruulimiseks vajalikud seadmed ostetud, veel on vaja viimased torud ühendada ja ­automaatika häälestada. “Teise käega viskun paberimajanduse kallale,” jätkas ta, lisades, et kui dokumendid korras, võiks tootmisega alustada sügise hakul.

Tänavu veebruaris asutatud OÜ Õllenaut on asja­ajamisega sama kaugel. Ettevõtte ühe osaniku Ilmar Räni sõnul tegelevad nad praegu litsentside saamise ja tehase ettevalmistamisega. “Septembriks plaanime esimese pruuli teha ja novembris väikepoodidesse ja restoranidesse jõuda,” kirjeldas ta tegevusplaani.

Saaremaal Pöide külas asuv Põldemulgu pruuli­koda on prognooside tegemisel ettevaatlikum, sest tootmine on pidevalt edasi lükkunud. Pruulikoja üks eestvedaja Koit Kelder ütles, et niipea, kui paberid saavad korda aetud, võib õlletegu alata.

Aega läheb ka Õllekunst OÜ-l, kelle valduses on Põhjala pruulikoda. Üks asutaja Enn Parel rääkis, et kuigi neil oli kindel plaan selle aasta lõpuks õlletehas avada, on ette tulnud probleeme. Näiteks selgus, et algselt Slovakkiast tellitud seadmed neile ei sobi. Praegu on tellimus antud USAsse, kust peaks nelja kuu jooksul masinapark saabuma.

Keeruline seaduserägastik. Kui 2012. aasta aprillis riik alkoholiaktsiisi seadust muutis, arvasid paljud, et väikesed õlle- ja veinitootjad vallutavad peatselt poed ning pubid.

Näiteks lükkas seaduseparandus eest pädeva mõõtja tunnistuse nõude, kui tootmismaht jääb aastas alla 40 000 liitri. Tulevaste pruulikodade omanike sõnul oli see aga kosmeetiline kohendus, mis nende elu kergemaks ei tee, kuna meestel on plaan aastas õlut 2 kuni 3 korda rohkem pruulida. “Eks see võib anda tuule tiibadesse mõnele väga väiksele tegijale, samas on see ikkagi põlve otsas nokitsemine,” leidis Parel ja lisas, et Põhjala kogused algavad 120 000 liitrist aastas.

Aktsiisiga probleeme. Kõige rohkem peavalu valmistab neile aga aktsiisilao sisseseadmine. Tammik rääkis, et selleks, et riigile üldse aktsiisi saaks maksma hakata, peab lao juures täitma umbes 14 nõuet. “See on üle pingutatud. Kogu toiming on liiga bürokraatlik,” arvas ta ja seletas, et praeguse laine väiketootjad on entusiastid, kelle pealt tuleks riigil õppida ja infot koguda. “Kui entusiastidel asi käima läheb, siis järgmine laine on petturid,” hoiatas Tammik.

Ilmar Räni arvas, et lihtsustama peaks aktsiisi­lao pidamise reegleid, sest kui praegu kõnnib inimene nende lattu, ei või talle õlut kaasa müüa.

Ainukesena kavatseb kuni 40 000 liitri piiridesse jääda Põldemulgu OÜ. Kelder rääkis, et nende puhul tähendaks mahu suurendamine olulisi juurdeehitusi. “Suurem masinapark ei mahuks aga meie talulauta ära,” selgitas ta.

Poed ja pubid ootavad. Parel rääkis, et nendega võtavad poed ja pubid peaaegu iga nädal ühendust. “Meil on soovijatest pikk nimekiri ja niipea kui tootmisvõimsuse taha saame, hakkame neid kõiki üle käima,” ütles ta. Selle aasta alguses tuli Põhjala välja populaarse käsitööõllega Öö, lisaks on portfoolios ootel tervelt 10 retsepti. Pareli sõnul panustavad nad kohe alguses ka ekspordile. Pooleteise aasta jooksul on nad rääkinud paljude huvilistega Euroopast.

Räni lausus, et kuigi nemad eksportida ei kavatse, on huvi omapäraste kvaliteetõllede vastu kodumaal tuntav. “Tähtis on siiski, et õlle hind oleks sobilik. Plaanime end hinnata õiglaselt, sest kui tegu on käsitöö ja kvaliteetsema toorainega, tuleb hinnavahe tavalise õllega kuni kolmekordne,” selgitas Räni. Ta lisas, et väikse tootmisvõimaluse tõttu nad supermarketitesse ei pressi, ehk äärmisel juhul Selverisse, mis on nišiõlle suhtes veidi sõbralikum.

Tammik on suurte jaekettide suhtes skeptilisem ja tahab minna pigem jooja juurde ehk väike­poodidesse ja baaridesse, nagu Gambrinus Tartus, Drink Shop Tallinna vanalinnas ja Pudel Telliskivi loomelinnakus.

Kõiki väikeõlletootjaid ühendab see, et nad ei ole rahul kahe suure, Saku ja A.Le Coqi jookidega ning näevad, et meie üheülbaline õllekultuur vajab uusi ja kvaliteetseid maitseid.

Mitmekesine õllekultuur tõusuteel. Räni sõnul müüvad suurtootjad õllekokteile, mitte õlut. “Alguses tehakse emaõlu valmis ja siis lahjendatakse veega. See on täpselt sama nagu mahlajookidega, kus kontsentraadile lisatakse vett,” rääkis ta. Räni leidis, et Eesti väiketootjad peavad välja töötama oma tehnoloogilised võtted ja leidma üles kohalikud toorained, mis neid teistest eristaks. Ise kasutab ta lisaks rukkilinnasele näiteks kalmusejuurt ja isegi kaerahelbeid.

Enn Parel, kes on ka baari Pudel üks omanikke, arvas, et Eestis kasvab mitmekesine õllekultuur jõudsalt.

“Meie ootused Pudeli suhtes on mäekõrguselt ületatud, huvi on väga suur. Inimesi, kes pöörduvad huvitavate õllede poole, tuleb lausa päev-päevalt juurde,” rõõmustas ta.

Aga kas alternatiivne gurmeeõlu ei muutu varsti ise uueks peavooluks? “Mingit toodet armastatakse täpselt nii kaua, kuni pakkumine ületab nõudlust. Kui pakkumist on rohkem kui tarbimist, kaob armastus ära ja toode pole enam au sees,” arvas Tammik.

Pihtla pruulikoja omanik: õlut jääb puudu

Eesti vanima väikepruulikoja Pihtla taluõllede järele on üha suurem nõudlus kohalike teenindusettevõtete seas. Juba üle kahe kümnendi pruulikoda üksinda vedanud Arvet Väli ütles, et praegu müüb ta õlut seitsmesse Saaremaa baari ja pubisse, neist kaks on juurde tulnud tänavu. “Õlut jääb sel suvel isegi väheks. Olen terve juuli muretsenud, et lihtsalt ei jätku kõigile,” kurtis mees. Samas pole tootmismahtu mõtet eriti suurendada, sest talvel nõudlus sisuliselt puudub. Väli looming erineb teiste väikeõlletootjate jookidest, sest ta ei pudelda oma õlut, vaid müüb seda elaval kujul ehk vaadist. Lisaks on tema taluõlu keetmata ja kääritatud valdavalt leiva-, mitte õllepärmist.

Tudengid otsivad äripinda

Kaks TÜ tudengit, Tõnis Tänav ja Peeter Kolk, kes käisid kevadel Belgias õllepruulimise tarkust ammutamas, otsivad praegu äripinda ja tegelevad tootearendusega. Kuigi toona ütlesid nad “Aktuaalsele kaamerale”, et plaanivad suvel tootmise käima panna, on ette tulnud takistusi. Praegu pruulivad nad väikses mahus ühes talus ja käivad oma toodangut esitlemas ja teistega võrdlemas Tartu hobipruulijate igakuisel kokku­tulekul.

Mis on mis

Peamiselt tehakse ale-tüüpi õllesid

Eesti väikepruulikodade toodangu ühisnimetajaks võib pidada pinnakääritusega ehk ale-tüüpi õllesid.

Metsamees OÜ omanik ­Arkadi Tammik ütles, et praegu ale-tüüpi õlled Eestis pigem vähelevinud, sest suuremad õlletootjad teevad peamiselt laagriõllesid. Tal endal on praegu paigas neli retsepti.

Ilmar Räni osalusega pruulikojas on praegu 3–5 õllesorti, peamiselt real-ale tüüpi õlled.

Põldemulgu pruulikoda tuleb välja kahe õllega – üks on ale-õlu ja teine rukkiõlu.