Autor: Aavo Mölder • 4. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teades, et toetused on praktiliselt põllumajanduslikust tootmisest lahti seotud, on nende arutelude käigus käsitletud paljude huvigruppide poolt rohkem meetmetevahelist rahade jagamist, kuid vähem on arvestatud turumajandusliku reaalsuse ja põllumajandusliku tootmisega seotud majandusanalüüsiga. Erinevaid tootmismahte peegeldavad  põllumajanduse tootjaorganisatsioonid on jäänud erinevatele seisukohtadele küsimuses, mis tagaks põllumajandussektoris arengu ja jätkusuutlikkuse. Maaelu arengukava ei arvesta põllumajandusettevõtteid tööandja ja maksumaksjana.

Tekkinud olukorra selgitamiseks ja üldpildi saamiseks tuleks meenutada lähiminevikku. Eestis rakendati kümne aasta jooksul enne meie liitumist Euroopa Liiduga 2004. aastal Euroopa kõige liberaalsemat põllumajanduspoliitikat. See tähendab, et Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika pole kunagi sarnanenud ei Eesti ega ka teiste uute liikmesriikide ettevõtete tootmistingimustega. Eesti oma turgu ei korraldanud, Euroopa Liidus maksti samal ajal aga nii kõrgeid põllumajandustoetusi kui ka ületootmise leevendamiseks eksporditoetusi. See võimaldas Eesti töötleval tööstusel importida odavdatud toidutooret siia sedavõrd suures mahus, et meie põllumajandustootjate tootjahinnad langesid kuni 30%.

Riigikogus võeti maasaadikute eestvedamisel 1995. aasta septembris vastu „Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seadus”, mis kehtestas turu korraldamatuse leevendamiseks regulatsiooni läbirääkimiste pidamiseks põllumajandustootjate ja vabariigi valitsuse vahel ning tingimused põllumajandusliku tootmise tasuvuse kindlustamiseks. Eesti on tänaseni toidutoorme netoimportija. Kümnekonna aasta jooksul - kuni Euroopa Liitu astumiseni - toimusid regulaarsed läbirääkimised, mille käigus fikseeriti igal aastal kohalike tootjate tulupuudujääk erinevates tootmissektorites. Riigieelarve kaudu kompenseeriti sellest summast kahjuks vähem kui 20%. Põllumajandussektori suurematel turule müüvatel tootjatel jäi enne Euroopa Liitu astumist saamata kokku ca 13 miljardit krooni (831 miljonit eurot).

Majandusseaduspärasuste kohaselt kasumi teenimiseks juurdus kakskümmend aastat tagasi importtoidutoorme sisseost ja see protsess toimib kohalike tootjate kahjuks tänaseni. Enne Euroopa Liitu astumist tekitatud kõlvatu konkurents langetas eelkõige vaeginvesteeringute tõttu ühelt poolt tootjate konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust, teisalt halvendas arusaamatu põllumajandusreform oluliselt põllumajandussektori neid keskmisi tootmisnäitajaid, mis võeti aluseks riigiti toetustasemete määramisel. Euroopa Liidus madalaima teravilja keskmise hektarisaagi (1,77 tonni/ha) tõttu, mida kasutati toetuste arvutamise valemis, kujunes meile praktiliselt kõige madalam toetustase. Kuna juba väljakujunenud toetustasemeid riigiti on väga raske muuta, tuleb teha järeldus, et ühepoolne liberalism (ehk Eesti ise) põlistas ebavõrdsed konkurentsitingimused kohalikule põllumajandustootjale ka lähitulevikuks. Olukorda ei muuda enam ka see, kuidas valitsusjuhid ja ministrid liberaalsuse teljel end põllumajandussektori mõjutajatena järjestavad.

Kõigest sellest tingituna on põllumajandussektori tootjaorganisatsioonide vahel uue maaelu arengukava meetmete aruteludel tekkinud nn „juurdunud eriarvamused”. Arusaamad igapäevast tootmist takistavate tegurite kohta lahknevad üsna põhimõtteliselt. Aruteludes napib usaldusväärset majandusanalüüsi. Väiketootjate eestkõneleja Kaul Nurm põhjendab peretalude väikest arvukust ilmselt teadmatusest nn Vene kriisiga. See kriis 1990ndate aastate lõpul kahjustas tõsiselt piimatootmissektorit, kuid seda põhiliselt piimatööstustele müüvate suuremate tootjate osas, vähem piima otseturustavaid väiketootjaid.

Piimatöötlejatele sobis, kui tootjad reguleerinuksid lehmade arvu karjas vastavalt sellele, kuidas oli toorpiima ja piimasaadusi võimalik importida. Seoses Vene eksportturu ärakukkumisega 1998. aastal oli osade töötlejate põhiprobleem suur importpiimasaaduste varu töötlemistoormena. Piimaks ümberarvestatuna oli impordi kogumaht 1996. aastal  43%,  1997. ja 1998. a vastavalt 68 ja 73% tööstuste poolt varutavast kohalike tootjate piimast (490-520 tuhat tonni). Kohaliku toorpiima puudust ei kurtnud toona ükski piimakombinaat. Riskid maandati tootjahinna kaudu. Turu kaitseks ei olnud Eestis poliitilist konsensust, jälgiti lihtsalt liberaalsuse printsiipi tegemata majanduslikku analüüsi.

Pika aja jooksul ebavõrdse konkurentsi tingimustes majandushuvist lähtuv kasumlik põllumajandustoorme import on kujundanud Eesti praeguse tootmisstruktuuri, mis ei sõltu oluliselt ühegi erakonna põllumajanduspoliitikast. Meil on mõnisada ettevõtet, kes toodavad üle 80% toidutoormest ja väga palju väikseid majapidamisi, kes turule müües konkurentsis vastu ei ole pidanud. Tootmisstruktuurist puuduvad meil sisuliselt nn „keskmikud”, kelle tootmismaht ja selle efektiivsus võimaldaks turumajanduses konkureerida. Vähe on ka neid suuremaid ettevõtteid, kes oleksid võimelised maksma head palka. Kuna investeerimisprojektides on toetusraha osakaal olnud suhteliselt väike (ca 20-22%), siis on pangalaenu kaasamine olnud tootjate jaoks vältimatu. Käesolevaks ajaks on nende paarisaja ettevõtte laenumaht üle 300 miljoni euro.

Põllumajandussaaduste ja toidukaupade import Eestisse ületas ka 2013. aastal eksporti ca 20%, import kasvas aastaga 9%. Erinevate toetusmeetmete tõttu probleemne majandamiskeskkond on riigisiseselt muutnud tootja ja töötleja vahekorra turumajanduslikuks. Kui maaelu arengukava kujundades arutatakse kõikide koostööpartneritega sektorite toetamisvajaduste üle, siis peaks ka seda arvestama. Tekkinud turusituatsioon on ju tagajärg, kus põllumajandussektori tarneahelas on igaühel erinevad võimalused ja olukord. Põllumajandustootjana julgen öelda, et kõige haavatavam on põllumajanduse esmatootmise sektor. Samuti ei saa vaidlustada seisukohta, et toidutööstustel on oht konkurentsis maha jääda, kuid toormetootjana ei suuda siin kuidagi abiks olla. Tööstusel on alati võimalik tooret osta sealt, kust ta soovib, arvestades kas hinnataset, kvaliteeti vms. Pigem tuleb üldistatult järeldada, et kohalik toormetootja on oma toodangu kallima omahinna tõttu, mille üks põhjuseid on kordades väiksemad toetused, oma töötleja poolt koduturult välja surutud.

Põllumajandustoorme importijaks on eelkõige töötlev tööstus. Importtoorme kahjustavat mõju tunnetavad oma toodangut turule müüvad suuremad tootjad, kes parema tootjahinna saamiseks peavad otsima võimalusi eksportturgudel. Piimandussektoris on odavama toorme impordivõimalused ammendunud, kuid lihasektor on käesoleval ajal veelgi hullemas olukorras. Kuigi nt Eesti sealihatootmise maht suudaks katta siseturu vajaduse, valmib suur osa vorstitooteid importsealihast, kuna viimastel aastatel on regulaarselt sealiha imporditud vabariiki  24 – 26 tuhat tonni aastas. Tervikuna ühe elaniku kohta imporditi 2012. aastal 46 kg liha, sh sea-, linnu-, veise-, lamba liha ja lihatooteid, kokku 56000 tonni (2011. aastal – 61000 t). Kui kohalikud tootjad ei ekspordiks elusloomadena sigu ja veiseid, oleks tootmissektor täiesti ebamajanduslik ja tööandjana laenulõksus vaevlev.

Arvukad nn „euroheina niitjad”(ca 7000) võivad põhjendada, et ebavõrdse kohtlemise tõttu ongi kasumlik ainult maa korrashoid ühekordse niitmise kaudu, saades kasumiks ühe osa toetusrahast. Euroopa toetusraha ei tohiks aga olla harjumuspärane elatusraha. Praegu ei motiveeri otsetoetused, maaomanike soovid ja oskused põllumajandussaadusi tootma. Põllumajandustootmine on sedavõrd aeglase käibega, et üldolukorda ei ole võimalik kiiresti muuta. Kahjuks puudub Euroopa Liidus senini mõistuspärane definitsioon, kes on aktiivne põllumajandustootja. Ei ole meilgi maaelu arengukava tegemisel ühest arusaama, kust peaks algama tootja abikõlblikkus. Investeeringumeetme eelnõu on näide, kuidas püütakse meie polariseerunud tootmisstruktuuris ühest rahakotist investeeringutoetusi jagades sektorisisest vastuolu veelgi suurendada. Põhjendada võib seda asjaoluga, et ca 96 protsendi (17100) PRIA-st toetuse taotleja puhul puudub väga väikese tootmismahu tõttu praktiliselt võimalus toetusi tootmisega siduda. Põllumajanduslike majapidamiste üldarvust on kuni 25 000 eurose aastatoodanguga majapidamisi-toetusetaotlejaid 16 476, kelle keskmine aastatoodangu maht on 3655 eurot ehk 305 eurot kuus. Selle arvutuse õigsuse tõendamiseks võib numbreid võrrelda PRIA-st toetuse taotlejate koosseisu võrdlemisega. Ühtset pindalatoetust taotles 2013. aastal 9319 füüsilist isikut, 5504 füüsilisest isikust ettevõtjat ja 2244 juriidilist isikut. Neist alla 1000 euro sai 2012. aastal toetusi 8092 taotlejat.

Maaelu arengukava investeeringumeetme aruteludel on korduvalt tagasi lükatud suuremate tootjaorganisatsioonide ettepanek tõsta tootjate abikõlblikkuse alampiir 4000 eurolt 16000 euroni, milline käive võimaldaks tööle võtta ka ühe töötaja. Väike tootmismaht on põhjus, miks korduvad ettepanekud hinnata toetuse taotlejaid finantsnäitajate alusel ei ole arvestamist leidnud, mis oleks võimaldanud vältida sõltumata tootja suurusest avaliku rahaga ebakompetentsuse kinnimaksmist. Kasutatava metoodika puhul, kus tootjad on hinnatavad kogutoodangu väärtuse suhtega kogukuludesse, saab teha igasuguseid järeldusi. Kui otsetoetusi saab 17 100 põllumajanduslikku majapidamist, siis nendest peaaegu 12 000 ei tohiks investeeringutel toetusõiguslikena maaelu arengukavas arvestada, sest nad toodavad alla 4000 euro standardkogutoodangut (keskmisena alla 1000 euro). Standardkogutoodangu näol on aga tegemist vaid arvestusliku toodangu väärtusega, mitte reaalse müügituluga.

Investeeringumeetme hindamiskriteeriumid soodustavad ekstensiivset tootmist tingimustes, kus kogu põllumajandussektoris on vähe ettevõtteid, kes ilma toetusteta kasumis on. Tulemuspõhist tööd tuleks rohkem analüüsida ja ka hinnata, rahastamisel füüsilistele isikutele panustamine ei ole kuidagi kooskõlas maaelu arengukava peaeesmärgiga, milleks on elujõuline ja jätkusuutlik põllumajandussektor. Põhjus – eriarvamusel oleva taluliidu järjepidev seisukoht, et maaelu arengukava meetmed peavad tasakaalustama otsetoetustest tulenevat ebavõrdsust, on arusaamatu, kui ei kasutata võimalust põllumajandustoodangu tootmiseks ning selle mahu suurendamiseks. Kui valmivas maaelu arengukavas on kõiki toetuse taotlejaid (17 100) sisuliselt nimetatud aktiivseteks põllumajandustootjateks, siis nad jagunevad:

Neid andmeid analüüsides võib teha järelduse, et põllumajanduslik tootmine saab olla ainsaks sissetulekuallikaks ca 200 põllumajandustootjale ja investeeringuvõimelisi ettevõtjaid sektoris ei saa olla üle 2000.

Selline arv neid ongi olnud viimase 10 aasta kestel. Ka väljamakstud toetuste võrdlemisel võib järeldada, et alla 5000 euro toetuse saanud (ca 13 800) taotlejad ei pea konkurentsivõimega arvestama, kuna nende keskmine maakasutus on 10 hektarit. Kui põllumajandustootmises töötab põllumajandusloenduse alusel üldse kokku alla 10 000 täistööajaga töötaja, ei saa sektoris olla aktiivseid põllumajandustootjaid peaaegu kaks korda rohkem.

Eeltoodust lähtuvalt on kujunenud Eestis põllumajanduslik tootmisstruktuur, kus on väga palju väga väikeseid põllumajanduslikke majapidamisi ning teisalt väga vähe suhteliselt suuri, kes turumajanduses tunnetavad ettevõtte konkurentsivõime arvestamise vajadust, kuid maaelu arengukavas on konkurentsivõime mõiste kahjuks defineerimata.

Riigi osa põllumajandusliku sektori kujundamisel on olnud määrav. Tulenevalt tootmisprobleemidest kogu põllumajandussektoris saab vaatamata paljude koostööpartnerite ja tootjaorganisatsioonide eriarvamustele põllumajandusminister määruste ja rahastamise kaudu lahendused leida. Senini saab väita, et majandusanalüüsi tegemata on enamus otsustanud vähemuse eest.