Autor: Margus Ameerikas • 27. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Talv on Põhjamaa tingimustes oluline tulemust määrav faktor ning sügisese agrotehnikaga tuleb teha kõik, et kultuurid oleksid võimalikult talvekindlad. Varakevadel on aga esimene töö taimiku täiendväetamine. Peamiselt tehakse seda tahke granuleeritud pealtväetisega, aga ka lehtede pritsimisega ja orgaanilise vedelväetisega.

Millal alustada?

Keskkonnareeglite järgi on Eestis lubatud alustada väetamisega 1. aprillist. Oluline on aga vaadata ka looduse arengut. Kui ikka aprilli alguses on põldudel veel lumi, siis pole ju mõtet alustada.

Paljude Eestis läbiviidud põldkatsete eesmärk on olnud leida optimaalne kevadine väetusaeg. Osade katsete tulemused on näidanud, et parim on alustada võimalikult vara, kohe pärast lume sulamist ning teised soovitavad oodata täielikku vegetatsiooni alguseni. Tegelikult on õigus mõlemal ning kõik sõltub püstitatud eesmärgist. Kui planeeritakse ja tehakse kulutusi vastavalt Eesti keskmisele saagile ligikaudu 3 t/ha, siis ei ole mingit põhjust kiirustamiseks ja tuleb oodata ära aeg, mil põllud on kuivad, kannavad masinaid ja taimik on püsivalt kasvu alustanud. Keskmised ööpäevased temperatuurid on selleks ajaks üle +5 kraadi ning tavaliselt on käes maikuu algus.

Kui aga eesmärk on saada teravilja üle 5 t/ha, siis tuleb kindlasti alustada esimese pealtväetamisega pärast lume sulamist, üldjuhul aprilli esimesel poolel. Kui lumi sulab nii vara nagu sellel aastal ehk märtsi alguses, siis muidugi ei pea kohe põllule minema, sest taimede kasv pole veel täielikult alanud ja väetise kasutamise efektiivsus jääb madalaks. Samuti võib liialt varane väetamine muuta taimed liialt „lopsakaks“ ja kevadiste külmade ja talve ajutise tagasi tuleku suhtes vähem vastupidavateks.

Kui palju väetada?

Pealtväetamisel on soovitus panna lämmastikku mitte üle 100 kg/ha ühe korraga. See kogus on ligikaudu 4 t/ha terasaagi saamiseks. Neil, kes soovivad saada suuremaid saake, tuleb ka pealtväetamine teha jaotatult. Kui peaks tahetama veelgi suuremat saaki – ligikaudu üle 8 t/ha, on vaja ka kolmandat väetuskorda. Teooria ütleb, et mida väiksem kogus panna ühe korraga, seda väiksemad on väetisekaod. Samas liialt suure laotuskordade arvuga kasvab tööde maht mõttetult suureks. Pealtväetamiste intervall peab olema 10-20 päeva.

Kuidas jaotada lämmastiku proportsioone erinevate väetuskordade vahel? Kui kevad on väga varane, siis esimesel pealtväetamisel tasub mitte panna liialt suurt kogust, vaid kasutada ära 30-40% planeeritavast. Kui kevad on tavapärane, siis 50% ning kui kevad hilineb ja põllule saab alles aprilli lõpus ja on oodata  kohest jõudsa kasvu algust, siis 60-70%.

Otsustuste juures tuleb arvestada muidugi ka mulla huumusesisalduse, liblikõieliste eelvilja või orgaanilise väetise järelmõjuga. 

Kevad on niisiis väga oluline ja eriline ajajärk taimede kasvus ja arengus: see ajaperiood võib olla kas pikk või lühike ning igal aastal erinev. Sellepärast on ka kaunis keeruline teha õige väetusotsus. Liialt vara ja valede toodetega alustades kaotatakse efektiivsuses ja liialt hilja alustades ei suuda taimik piisavalt võrsuda. Toitainete puudust võrsumisfaasis ei asenda hilisem täiendväetamine. Taimede võrsete arv, peade arv ja suuresti ka terade arv peas pannakse paika varakevadise pealtväetamisega.  Kombineerides erinevaid tooteid ja võtteid on võimalik kevadel anda taimedele kindel aluspõhi suure ja efektiivse saagi moodustamiseks ja tulusaks taimekasvatuseks.  

TASUB TEADA: Tark põllumees saab taliviljast suurt saaki

Kui võrrelda suvi- ja talivilju, siis taliviljad on kultuuride vormid, mis pikema kasvuperioodi tõttu kasutavad paremini ära looduslikku mullaviljakust ja veevarusid. Seega on optimaalselt panustades võimalik taliviljast saada väga suurt saaki ja tulukust.

Selle tõestuseks on paljud tootjad, kes saavad talinisu ja -rukki tootmispõldudel kuni 10 tonniseid hektarisaake ning talirapsi üle 5 t/ha. Eestis saab välja tuua seose, et mida kõrgema saagitasemega taimekasvataja, seda suurem on tema põldudel taliviljade osatähtsus, parimatel üle 50%.

Milliste toodetega väetamist alustada?

• Lämmastikväetis on peamine toiteelement, millega taimede kevadist kasvu ja arengut turgutada. Kui talv on olnud ühtlaselt külmunud mulla ja lumikattega, siis võib alustada vaid lämmastikväetisega. Parim esimene toode on ammooniumnitraat (AN), kus on 50% kiiret nitraatlämmastikku, mida taim omastab ka külmast mullast. Teine pool lämmastikust on seal  ammooniumlämmastik, mis seotakse hästi mullas ja mida taim saab kätte järk-järgult mikrobioloogilise nitrifitseerumise käigus. Kui talv on aga taoline, nagu käesoleval aastal, et mullad on pikaajaliselt tugevalt läbi leostunud, siis tuleb kindlasti kasutada väävellämmastikväetist NS, CAN, või ASN. Piisav kogus väävlit tagab parema N efektiivsuse. Samas on väävel oluline hiljem saagi kvaliteedi tagamiseks. Ammooniumlämmastikul põhinevad lämmastikväetised, näiteks ammooniumsulfaat, tuleb jätta teiseks pealtväetamise korraks, kui mulla mikrobioloogiline tegevus on täielikult käimas.  

• NPK kompleksväetis taliviljade kevadise pealtväetisena on meil veel vähe levinud, kuid Lääne-Euroopas üha enam propageeritud. Nende kasutamisel saab taimik just enne maksimaalset vegetatiivse kasvu algust kergesti omastatavat fosforit jt. elemente, mida tavaliselt külmast kevadisest mullast on raske kätte saada. See on võimalik aga vaid selliste NPK-de puhul, milles veeslahustuva fosfori osatähtsus on suur. Paljud NPK-d on vähese veeslahustuva fosforiga ning pole pealtväetistena mõttekad. Stardiväetiseid kasutatakse tavaliselt suviteraviljade külvil, et anda külmal kevadel taimikule kergesti omastatav fosforit. YaraMila NPK pealtväetisena täidab teatud määral ka stardiväetise osa, andes nii fosforit kui ka teisi toiteelemente. Soovitav on üks lämmastiku pealtväetis asendada YaraMila’ga, eriti nendel, kes planeerivad kõrgemaid saake ja kolme pealtväetamise korda.  

• Biostimulaatorid on spetsiaalsed tooted, mis on valmistatud taimedele rasketest kasvuoludest üle saamiseks. Need sisaldavad tavaliselt erinevaid makro- ja mikroelemente ning lisaks aminohappeid, mis aitavad liita erinevaid metalliioone ning parandada mikroelementide imendumist taime. Näiteks Ruter AA (2-5 l/ha) on stimuleeriv taimede antidepressant. Aminohapped aitavad taimel kiiresti ja efektiivselt jagu saada kasvustressist, mida põhjustavad taimehaigused, pestitsiidide kahjustused, põud, liigniiskus ja külm. Aminohapete lisamine soodustab tugevama juurekava arengut.

• Orgaaniline vedelväetis ehk läga on loomakasvatajatest taimekasvatajatele suureks eeliseks. Asendades sellega teise pealtväetamise, saadakse oluline rahaline võit. Parimad tulemused saadaksegi tavaliselt orgaanilise ja mineraalse väetamise kombineerimisel. Lägaga antakse toiteelemendid, ergutatakse mulla mikrobioloogilist elutegevust ja tagatakse ka teatud fungitsiidne toime taimehaiguste vastu. Tihti kardetakse oraste peal suurte ja raskete masinatega sõita. Valides aga õige aja, on taimiku kahjustused minimaalsed ja läga positiivne efekt suur.