9. mai 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mõnevõrra on suurenenud keskmine saagikus hektari kohta, kusjuures oluliselt kõrgem on saagikus suuremate tootjate põldudel. Tootmispõldudel  ulatub saagikus olenevalt kasvuaastast juba 40...50 tonnini hektari kohta või veelgi enam ning haruldased pole ka üle 60 tonni hektarilt.

Suurema saagikuse tagamiseks on kasvatajail lisaks sordivalikule otstarbekas arvestada  ka teiste kartuli kasvamist mõjutavate erinevate mullastiku ja klimaatiliste teguritega. Eestis on põllumuldade varieeruvus üsnagi suur ning ka agroklimaatilised  tingimused erinevad suuresti. Seega kipub meie kliimatingimustes kasvuperiood jääma vajalikust lühemaks ja stabiilsemate saakide kasvatamiseks on põllumeestel vajalik valida kasvatamiseks sobiv sort.

Alates Eesti EL astumise ajast on  märgatavalt kasvanud tarbijate teadlikkus. Tarbijate huvi nii toidu päritolu kui erinevate valmistamisviiside vastu on oluliselt suurenenud.  Järjest enam on kasvanud huvi kohaliku ja mahekartuli järele. Taoline lähenemine tarbijate poolt ongi tõstnud toidutootmise avaliku huvi keskmesse.

Sordivalikule eelnev teave

Kasvatamiseks sobiva sordi valikul on vaja arvestada kasvukoha mulla omadustega, eriti mulla struktuursuse ja põuakartlikkusega. Struktuuritul mullal jäävad mugulad määrdunud välimusega, haigusetekitajate arvukus on suurem ning ka säilituskadu on suurem.

Kartuli kasvatamiseks tuleks vältida põuakartlikke muldi või rakendada kunstlikku niisutamist. Hariliku kärna tõhusaks tõrjeviisiks on mulla niisutamine mugulaalgete moodustumise ajal, samuti võib kasvatamiseks valida vähemvastuvõtlikke sorte. Vaja on teada ka mulla pH-d, et neutraalsete või leeliseliste muldade korral muuta neid happelisemaks. Üsna sageli osutub vajalikuks kartulile  sobivama põllumaa rentimine.

Kartuli kasvatamise otstarve

Olenevalt kartuli kasvatamise otstarbest on sobiva sordi valik äärmiselt tähtis. Kartulisordid on aretatud vastavalt kasutamisele kas väga varajasteks, varajasteks, keskvalmivateks ja hilisteks. Hilisemad sordid ongi põhilised säilitussordid talviseks kasutamiseks. Mõnedes EL kartulikasvatuse piirkondades on kasutusel ka nn üleminevad rühmitused, nagu väga varajane kuni varajane, varajane, varajane kuni keskvalmiv, keskvalmiv, keskvalmiv kuni hiline. Kuna paljud meie tarbijad eelistavad jahuseid kartuleid, millised kuuluvad B kasutustüüpi, siis tervisesõbralikumad sordid kuuluvad A ja B kasutustüüpi.

Puhkeperioodi pikkus

Enamikes sordikirjeldustes on toodud andmed sordi puhkeperioodi pikkuse kohta. Pika puhkeperioodiga sordid säilivad paremini ja kvaliteedi langus on minimaalne. Lühikese puhkeperioodiga sordid alustavad idanemist juba paari kuu möödumisel koristamisest. Selliseid sorte saab edukalt säilitada ainult reguleeritava režiimiga hoidlas.

Seemnekartul

Kui sordi puhkeperiood ei ole veel lõppenud või on alles lõpukorral, siis selliselt mahapandud seemnekartul idaneb aeglaselt ja pealsete kasvamine on aeglane. Kui sordi puhkeperiood on lõppenud, siis algab idanemine kiiresti ja tärkamine on ühtlasem. Kahtlemata on kasvuperiooodi täielikumaks ärakasutamiseks vajalik seemnekartul eelidandada.

Seemnekartuli osatähtsus saagi kujunemisel on kuni 30% ning sertifitseeritud seemnekartuli kasutamine võimaldab ostujärgsel aastal saada 75...80% kaubanduslikke mugulaid, teisel aastal 70...75% ja kolmandal aastal 65%.

Graafik 1. Kasvupind 2008-2012

Kartuli saagikus kg/ha

Graafik 2.  Saagikus 2004-2011

Toidukartuli eksport

Toidukartuli ekspordil kehtivad küllalt ranged nõuded kõlbulikkuse osas. Igas riigis võetakse mugulaproov ja määratakse kartuli kõlbulikkus toiduks. Mugulaproovi suuruseks võib olla kuni 100 mugulat. Proovist eraldatakse mugulad suurusega alla 35 mm ja üle 70 mm. Samuti eraldatakse ebamäärase kujuga mugulad. Kui mehaanilisi vigastusi on üle 10%, siis ka need eraldatakse ning samuti eraldatakse proovist üle 0,5 cm pikkuste idudega mugulad. Eraldamisele kuuluvad samuti rohelised mugulad. Seega enne koorma laadimist oleks otstarbekas kontrollida kartulipartii sobivust, sest üsna sageli on nende vigade tõttu koormad saadetud tagasi.

Friikartulid

Aegajalt tõstatatakse friikartulite kasutamise kahjulik mõju tervisele seoses akrüülamiidide tekkega. Friikartulite valmistamiseks on olemas kindlatele nõuetele vastav sortiment. Sortide arv ei ole kuigi suur ja mitte iga sort ei sobi friikartulite valmistamiseks. Friikartulite valmistamiseks sobivad kujult piklik-ovaalsed mugulad, mis on tihedama tekstuuriga. Nad ei võta õli sisse, friteerimisel muutub lõikude pealmine pind veidi kõvemaks, sisu jääb pehmeks ja söödavaks ning lõigud on kuldkollased. Friikartulite valmistamiseks sobivad mugulad kuivainesisaldusega 20...24%, redutseeruvate suhkrute sisaldus on lubatud kuni 0,5%, lõikude minimaalne pikkus on 50 mm. Kõrgema suhkrusisalduse korral saadakse kehvema värvusega ja kibedama maitsega friikartulid.

Artikkel ilmus EPKK Aiandusfoorumi raames

.

Autor: Luule Tartlan