Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 30. september 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb intervjuu Urmas Lahega.

Teadsime seni, et katk on meist kaugel, kas see on üllatav, et nii lühikese aja jooksul jõudis taud üle kahesaja kilomeetri põhja poole?

See on üllatav. Samas on selge, et katk on jõudnud siia inimtegevuse tõttu. See tähendab, et keegi on ostnud Lõuna-Eestist või Lätist nakatunud lihasaadust ja selle taudi siia kandnud. Või on siinsed jahiarmastajad käinud Lätis jahti pidamas. On teada, et kui Lätis on jahimees lasknud maha metssea ja viinud vastavasse kogumispunkti, siis maksab riik talle üle aasta vanuse metssea eest 200 eurot ja alla aasta vanuse eest 50 eurot.

Kuidas Ida-Virumaal see katkus siga leiti?

Seda ei leidnud keegi juhuslik inimene ega ka jahimees, vaid minule teadaolevalt lasi selle metssea maha politseinik. Kui nähti, et loom tee ääres tuigerdab, hakati kahtlustama ja peeti auto kinni. Seega on nakatunud loomad jõudnud juba inimasustuse piirkondadesse ja see teeb väga murelikuks. Kui me teoretiseerime, et siga tuli ise selle ajaga Lõuna-Eestist Põhja-Eestisse, siis peaks see vahemaa olema katkus sigu täis, aga see pole reaalne.

Teile oli juba ammu selge, et katk jõuab Eestisse, hoiatasite selle eest ka ajakirjanduses.

Tõepoolest, meie seakasvatajaid teeb murelikuks see, et riik on väga aeglaselt reageerinud. Kui me aasta alguses rääkisime, et oleks vaja alustada metssigade küttimist, tugevdada piiril kontrolli ja nõnda edasi, siis see jutt naerdi pehmelt öeldes välja. Aga oli teada, et see katk liigub aastas edasi umbes 200–300 kilomeetrit ning kandudes loomalt loomale jõuab tänavu ka Eestisse. See oli ilmselge!

Tõite enne näite Lätist, kas Lätis on käitutud teisiti kui meil?

Tõsi, neil on ka erinev olukord, sest meil on praegu katkus siga metsas, Lätis farmis. Mis jahti puutub, siis seal on lubatud nende loomade küttimise puhul ööoptiline sihik, samuti summuti. Kuid sellest olulisem on see, et kui Lätis avastati katk, viidi nende inimeste loomad, kes pidasid ühte-kahte siga, realisatsiooni ja talunikule kompenseeriti riigi poolt kuni 150 eurot sea eest. Seega lõpetasid väikesed tootjad sigade pidamise. Eestis seda ei tehta. Eestis on 930 ettevõtet või eraisikut, kes kasvatavad ühest kuni mitmekümne tuhande seani. Näiteks kui meil Eestis minu farmist pooleteise kilomeetri kaugusel leitakse katk, siis satun punasesse tsooni, kus realisatsioon käib ainult veterinaararsti järelevalve all ja ainult Eestisse, ja seal on veel üks väga suur kurioosum – tapatööstused peavad olema nõus neid sigu vastu võtma. Eestis on kolm suuremat tapatööstust – Rakveres, Saaremaal ja Valgas. Läinudreedesel nõupidamisel põllumajandusministeeriumis saime aru, et nendega pole keegi läbi rääkinud, et kas nad on valmis ohu tekkides hakkama loomi hukkama.

Ja kes selle kompenseerib?

See on väga tõsine protsess. Reedel laua taga istudes me ei saanud aru, et riik oleks sellega tegelenud, et selleks ollakse valmis. Kui ühel hetkel see kõik juhtub, siis ollakse jälle alles tagantjärele targad. Talv tuleb. Mis meid murelikuks teeb, on see, et kui külmal ajal leitakse metsast nakatunud metssea laip, siis seda ei maeta, vaid viiakse kinnises konteineris Vireeni (Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehas – toim.). Kui nüüd juhtub selline asi, et farmist peab hakkama sigu massiliselt Vireeni vedama, siis 4000–5000 sea utiliseerimine võtab aega kuni kolm nädalat. Kuidas seda kõike korraldatakse, jääb tänasel päeval täiesti arusaamatuks. Meile, seakasvatajatele, on see ka arusaamatu, miks selle teema puhul end vaos hoitakse ja isegi pea liiva alla peidetakse. Tänaseks on kogemus Poolast, Lätist, Leedust, sealt on võimalik võtted üle võtta. Praegu veeretatakse kogu vastutus farmeri õlule. Ma toon näite. Kui me tegeleme ekspordiga ja Leedust tuleb auto, mis võtab Eestist peale elussigade koorma, siis peab ta praeguste määruste järgi 48 tundi kusagil seisma, sest veterinaarseadus ütleb, et kui oled tulnud välisriigist, ei tohi 48 tunni jooksul farmi siseneda. Me maksame selle aja kinni. Aga kuidas on näiteks mõeldav see, et talumees viib metssigade söötmiskohta teravilja, kuid sellesama traktoriga ei keela tal mitte keegi siseneda järgmisel päeval seafarmi. Siin riik ei reguleeri. Täielik nonsenss! Terve mõistusega siin asjast aru ei saa. Teine näide. Me teame, et väga palju peetakse kodudes ka metssigu ja nende ristandeid. Samas on teada, et nad on endiselt välipidamisel. Nüüd on meile täiesti arusaamatu, kuidas saab siin teha erisusi, kui tegemist on katkuga?! Seega küsimärke on palju. Kohtumisel oli kohal veterinaarameti peadirektor ja põllumajandusministeeriumi asekantsler, ministrit ennast, kes koosoleku meie kolm nädalat varem saadetud kirja peale kokku kutsus, kohal polnud. Meile lubati, et elussigade eksporti päris ei peatata, kuid ühest vastust me ei saanud.

Kui tekib punane tsoon, siis kas me võime sellest piirkonnast autoga läbi sõita või mitte?

See on teadmata. Elu on meid õpetanud veel tõsisemalt suhtuma hügieeni- ja ohutusnõuetesse kui kunagi varem. Näiteks meie firmas andsin välja käskkirja, et nende riiete ja jalanõuetega, millega käiakse metsas, ei tohi tööle tulla, rääkimata desomattide paigaldamisest ja muudest abinõudest. Selge on see, et iga inimene, iga ettevõtja kaitseb oma vara nii, kuidas suudab. Näidata farmerile näpuga, et ise peate hoolsam olema, on küüniline.

 Allikas:  http://www.virumaateataja.ee/2933099/urmas-laht-seakasvatajad-on-riigi-peale-vaga-pahased