Autorid: põllumajandus.ee, Põllumajandus.ee • 13. juuli 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Humalakasvatus on tulutoov

Kuigi humalakasvatus on väga kasumlik, nõuab see siiski ka palju inimtööjõudu ning on pigem pikaajaline investeering. Kuna taimed kasvavad 6-9 meetri kõrguseks, tuleb neid pidevalt toestada ning selleks luuakse omamoodi traatide-tugipostide süsteem, mida pidevalt korrigeerimas ja pingutamas tuleb käia. Saaki saab humalast alates kolmandast aastast, kuid see-eest annab üks taim saaki kaua - 30-40 aastat. Kui humalataimed on esimestel aastatel umbes 1 meetri kõrgused, jäetakse põõsasse alles 3 võrset, ülejäänud paarkümmend võsu lõigatakse ära. Taimed vajavad piisavalt niiskust ja seetõttu tuleb neid kuivematel perioodidel kasta mullasisese niisutussüsteemi kaudu. Mulla pH peaks jääma vahemikku 6,0-7,5. Vahepealseks puhkeperioodiks vajab humal madalaid temperatuure.

Kiireim aeg on koristusaeg.

Taimekasvatusest Lõuna-Saksamaal, Bavaria piirkonnas

Kohalikud keskmised saaginumbrid olid ilusad - keskmine nisu saak 10 t/ha, suviodral 8 t/ha, hübriidtaliodral 10 t/ha ning näiteks eelmisel aastal püstitati Saksamaal hübriidtaliodra saagikuse rekord - 13,4 t/ha sordiga Wootan. Peaaegu 100% külvatavast rapsiseemnest on sertifitseeritud seeme, teravilja puhul on selleks näitajaks 25%.

Suurimaks probleemiks nisus on kollane rooste ja helelaiksus ning Syngenta teaduskeskuse spetsialistide sõnul tähendaks fungitsiidide mittekasutamine nisul umbes 4,5 tonnist saagikaotust. Odra puhul on suuremaks probleemiks ramulaaria - eriti seetõttu, et haigus on muutunud resistentseks ja toimivaid tõrjevahendeid napib.

Fotod: Eesti põllumehed Saksamaa suurimal põllupäeval

Selle-aastane keskmine talirapsi saagiootus on 5 t/ha. Oluliseks peetakse tõrjuda valgemädanikku ning eraldi toodi välja maakirpude probleemi. Kuna Saksamaal pole insektitsiidiga puhtimine enam lubatud, tähendab see kahekordset püretroididega pritsimist taimede varases kasvufaasis. Murelikuks tegi Syngenta esindajaid ka nuutri levik. Kuigi turul on mitmeid nuutrikindlaid sorte, sealhulgas meile tuntud nt SY Alister, on loodus loominguline ja nuuter arenemas selles suunas, et olla võimeline nakatama ka nuutrikindlaid sorte. Probleemi süvendab rapsi kasvatamine liiga tihti ja samadel põldudel.

Baltic Agro

Tuleb tõdeda, et Eesti põllumajandustootjatel on suur huvi õppida ja uusi kogemusi saada. Kuigi ettekandeid DLG-l oli palju, lisaks põllumajandusettevõtete külastused, kuulasid põllumehed neid huviga ning uurisid ise palju lisaks. Loodame, et saadud teadmiste rakendamine aitab meie põllumeestel taimekasvatuses edukamad olla.

 

Omaette teemaks on rebasesaba (i.k. black-grass, ld. k. Alopecurus spp.), mille probleemist oleme kuulnud Inglismaalt, Poolast ja nüüd saime tõestuse ka Saksamaalt. See kõrreline on lõuna pool massiliselt levimas ja probleemne kahel põhjusel - resistentsus ning raskesti tõrjutavus juhul, kui lasta taimedel üle 10 cm kõrguseks kasvada (kui rebasesaba kõrsumisfaasi jõuab, langeb tõrje efektiivsus trastiliselt). Probleeme resistentsusega on enim sulfuroonide suhtes, sest need on suhteliselt odavad, neid sisaldavaid tooteid on kasutamiseks paljudel eri kultuuridel ja seetõttu on põllumeestel raske aru saada, et nad samal põllul aastast-aastasse just sulfuroonidega tõrjet teevad. Seetõttu tahame rõhutada, et kui näete oma põldudel rebasesaba, ka väikeste lappidena, on oluline seda tõrjuda ning seejuures jälgida, et toimeained vahetuks. Rebasesaba (ja muude kõrreliste) tõrjumata jätmine põllu servades võib tähendada tõsisema probleemi tekkimist ca 3. aasta jooksul.

Jaanika Mirka

Syngenta Eesti