„Viimasel 9. aastal olen seda teemat uurinud. Midagi uut sektori struktuurimuutustes ei ole. Eelmisel kümnendil Eesti põllumajanduslike majapidamiste arv vähenes ca 30 000 võrra. Tegu on statistiliste näitajatega. See kõik oli eelkõige seotud omandi- ja põllumajandusreformidega,“ selgitas Viira. „Viimastel aastatel on põllumajanduslike majapidamiste arv olnud stabiilne. Ettevõtted lõpetavad eelkõige seepärast, et perefirmade juhid on pensionieas ja kerkib üles küsimus, kes ja kas jätkab majandamist. Lisaks on oluline ettevõtte suurus, kas see ettevõte suudab pere ära majandada? Need tegurid on sarnased ka teistele Euroopa Liidu riikidele.“. Me näeme, et ettevõtjate arv väheneb – lõpetavad nii noored, kui suured, kui need kes on kõvasti investeerinud kaasaegsesse tehnoloogiasse ja see ei ole tüüpiline, see on puhtalt kriisist tulenev. „Laias laastus saab öelda, et 10 000 lehma ja 100 000 siga on vähem, ilm on sama kehv nagu ikka, seda ka järgmisel aastal – aga fundamentaalsed asjad ei ole muutunud. Maailmas kasvab rahvaarv ja meil Eestis on ikka miljon hektarit põllumajanduslikku maad. Maad on ühe elaniku kohta palju, seega on selge, et põllumajandus peaks olema suunatud eelkõige ekspordile. Mõned piimatootmisettevõtted on läinud üle teravilja- või lihaveisekasvatusele ehk on olemas alternatiivsed tegevusalad, millele ümber spetsialiseeruda. Maaressursi seisukohalt on murekoht see, et majanduslikult võttes on nii, et 1000 hektari kohta annab 1 piimatootja umbes 21 töökohta, teraviljakasvataja umbes 7 ja lihaveisekasvataja umbes 11 töökohta. Lisandväärtuse näitajate põhjal 1000 hektari kohta loob piimafarm 2,5-4 korda rohkem lisandväärtust kui lihaveisekasvataja,“ rääkis Viira.
Eesmärgiks eksport
Müüriku Farmer: 23 aasta töö on jooksnud liiva
See kriis ei jää viimaseks