Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 26. september 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põllumees peab kogu aeg kohanema ning meie tingimustes on taimede kasvuperiood ikkagi nii lühike, et tänaseid otsuseid või tegemata jätmisi samal kasvuperioodil väga enam ei muuda. Uus võimalus antakse alles uuel aastal peale talvist järelemõtlemisaega.

Mida aga selle aasta valguses taimekasvatusest kaasa võtta ning õppida? Ühte ja ainuõiget õpetust või veelgi enam valemit, mis Ida-Virumaalt Saaremaani kõigile põllupidajatele sobiks, pole olemas. Eestimaa on väike, aga väga muutlik ja eriline igas paigas, kuid mõned tähelepanekud ning ühtsed jooned siiski saab välja tuua.

Mulla tervis on otseses seoses taimede tervisega, sest muld on kasvukeskkond alates seemnete idanemisest kuni saagi valmimiseni. Mulla tervist rikuvad palju ekstreemsed koristusaastad, nagu oli seda 2017. aasta, kui liigniiskuses vaeveldes masinad põldudesse rööpaid tekitasid ja sõna otseses mõttes mutta kinni jäid. Selline mulla lõhkumine ei parane ühe järgneva harimise või taimekasvuaastaga, vaid võtab oluliselt rohkem aega. Tihtipeale võib olla aga samuti probleemne põldude üleharimine, aga ka alaharimine, mis eriti kriitiliseks muutub just ekstreemselt märgadel või põuastel aastatel. Rikutud saab mulla veerežiim ning seeläbi kaasneb põldudel kas liigvee püsimine või ebamääraste põualaikude teke. Reaalsus on siinkohal ka, et kõik põllumullad kahjuks ei sobi viljakasvatuseks, näiteks põuakartlikud maad on pigem sobivad ja potentsiaalikad hoopis rohumaadena.

Orgaanika puuduses ja seeläbi mõjutatult mullaelustiku vähesuses vaevlevad paljud põllud. Segatootmises saavad loomakasvatuse abiga põllud rammu juurde ning see avaldub igal aastal taimede heaolus. Mulla heaolu eest hoolitsemiseks on haljasväetised (ristik, mesikas, lutsern), aga ka vahekultuurid, väärtuslikud ning teevad ära osa “mullaharimist” ja parandavad mulla tervist.  Eelnev on vajalik ka selleks, et lõhkuda tihest ja et kultuurtaimede juurekava saaks mullas sügavamale minna. Sel aastal oli hästi näha, et põllud, mis olid saanud eelnevatel aastatel kas sõnnikut, läga või haljasväetistest orgaanikaks lisa, olid ka põua ajal kauem ”elus”.

Veel üks praktiseeritavate viljelusviiside tagajärg, mis mulla ja taimede tervist väga mõjutab, on mulla happesus. Liighappelises keskkonnas ei suuda kultuurtaimed toiteelemente mullast enam omastada ning pärsitud on saagipotentsiaali saavutamine. Teisalt on taoline olukord väga soodus happelist keskkonda armastavatele umbrohtudele, mille tõrje on keerukas ja kulukas.

Erakordselt põuane aasta näitas väga otsekoheselt ja silmnähtavalt välja külvikorrast kinnipidamise olulisuse ja eelvilja positiivse või negatiivse mõju. Selgelt oli näha, et piirkonniti ja põldudel, kus sademeid tuli võrdselt, hakkas taimede kasvu ja lõpuks ka saagikust limiteerima külvikord ja selle rikkumine eelnevatel hooaegadel.

Lämmastikupõhine väetamine, kus seatakse peamiseks eesmärgiks tegevaines suure koguse lämmastiku viimine põllule ja lehekaudselt taimedeni, võib olla teiste taimele vajalike toitainete omastamist takistav ja lõpptulemusena hoopiski saaki pärssiv. Lämmastiku üleküllus põhjustab lisaks olukorra, kus maapealsete taimeosade kasvutempo ületab juurestiku kasvu, taimede üldine kasv tegelikult aeglustub ja kasvuperiood pikeneb ning suureneb taimehaigustesse nakatumine. Põuasel aastal on mullast toitainete kättesaamine raskendatud ja samas lehekaudne väetamine võib osutuda hoopiski taimedele liigseks koormaks või hullemal juhul kahjustada ja kõrvetada.

Põldude seire ning kahjustajate ja probleemide tuvastamine ühelt poolt ning teisalt õige preparaadi valik piisava kulunormiga tagavad taimekaitse õnnestumise. Kahjuks on liiga palju levinud pritsimistega taimede saagipotentsiaali vähendamine ning keeruliste paagisegude kokkusegamine. Mõistetav on, et meie ilmatingimused muudavad hea pritsimisaja leidmise tihtipeale peaaegu võimatuks, kuid liiga paljude toimeainete segamine ühte paagisegusse suure tõenäosusega kahjustab taimi ja tekitab eri toimeainete vahel vastuolusid, mis tegelikult muudab nende toimeainete efektiivsust või taimede poolt omastamist.

Neid põldudel kasutatavaid viljeluspraktikate tegureid, mis ekstreemsetel aastatel eriti silma jäävad ning põldudel välja joonistuvad ja taimede poolt välja näidatakse, on veel mitmeid, kuid  tegelikult jääb ikka ja alati üks tegur, mis on meist tugevam ja võimsam - see on ilm. Taliviljade külvid on suures osas sel sügisel hästi õnnestunud ja põllumeestel seisab ees see, mida nad tänu viimaste aastate ilma väntsutustele liigagi hästi oskavad - loota ilmataadi armule ja paremale homsele.

Loodan teiega koos!

Janne Ehte-Tammiste

Bayer´i suurklientide juht Eestis ja agronoom.ee autor