Autorid: Põllumajandus.ee , põllumajandus.ee • 27. veebruar 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Olen põllumajandusega aktiivselt tegelenud 8 aastat. Pere talus taimekasvatuse eest vastutades, juba esimestel aastatel, sain aru, et Lõuna-Eesti muldadelt saadav saak ja saagikvaliteet sõltub suurel määral mulla happelisusest. Lisaks rapsile on enam happesuse suhtes tundlikud just liblikõielised kultuurid nagu näiteks hernes, uba ja punane ristik.

Valli Loide: Muldade lupjamisvajadus kasvab

Jaak Läänemets: Lupjamise teema on väga aktuaalne

Mikk Tagel: Põlevkivi lendtuha näol on tegemist efektiivse meliorandiga

Otsesest vajadusest neutraliseerida oma talumaade hapestunud mulda, soetasime 5 aastat tagasi külviku, mis oli võimeline laotama ka lubiväetisi. Kolm aastat tagasi tegime investeeringu ja soetasime juba teise uue külviku. Nii sai Kaska-Luiga Talust lisaks põllumajandustootjale ka lupjamisteenuse pakkuja.

Tänaseks olen muldade lupjamisel turul nii kliendi kui ka teenusepakkuja rollis, võin julgelt väita, et Eestimaa muldade happelisuse probleemi lahendamine ei takerdu lubimaterjali puudusesse. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda seisukohaga, et turul on kättesaadav vaid kümnendik vajaminevast lubimaterjalist.Nii põllumehena kui lubimaterjali tarbijana, samuti ka lupjamisteenuse pakkujana, saan valida mitmete lubiväetiste vahel, mida Eesti turul pakutakse. Kogu Eesti põllumajandusliku maa hapestumist on võimalik vältida-kontrolli all hoida meie oma kodumaiste agrolupjadega. Valli Loide poolt artiklis mainitud vajaminev 400 000 tonni kaltsiumkarbonaati aastas on täna ja kohe, suurema vaevata leitav meie kodumaistes agrolupjades. Täna Eestis pakutavad ohutud agrolubjad nagu näiteks põlevkivi lendtuhk ja lubjakivi sõelmed on kõigile kättesaadavad suurtes kogustes ja aastaringselt.Puutudes igapäevaselt kokku põldude lupjamise ning sellega seonduvaga, teeb mind, kui keskkonnasõbralikku põllumajandustootjat murelikuks Kunda klinkritolmuga seotud ja tõstatuvad küsimused.Põllumajandussaaduste tootjatena, kanname vastutust kogukonna ees, et meie põllult jõuab tarbija lauale ohutu ja tervislik toit. Tänasel päeval ei eksisteeri meie turul sellist tolmja materjali laotamise tehnikat või isegi täppistehnoloogiat, mis suudaks mainitud klinkritolmu madalaid jaotusnorme tagada. Lubjalaotur pole tehnoloogiliselt selline seade nagu kallid taimekaitsepritsid. Lubjates põldu 12 meetriste lubjalaotori poomidega on juba ainuüksi põllu otstes ülekatted paratamatud.Klinkritolmu kõrge raskemetallide sisaldus, k.a plii sisaldus, tuleneb teatavasti muuhulgas jäätmekütuse põletamisest tsemenditootmise protsessis. Kuidas ja millisel määral võib sellest tulenev kõrgem raskemetallide sisaldus varieeruda klinkritolmus on keeruline prognoosida. Kuidas ja millisel määral võib raskemetallide, kui kantserogeensete ainete, kõrgem tase lubimaterjalis, mõju avalduda minu vilja lõpptarbijatele toidulaual ja loomadele söödas, on samuti raske prognoosida. Olen veendunud, et siinkohal otsuste langetamisel, peab põllumees samuti käituma sotsiaalselt vastutustundlikult.Piirata kõrge raskemetallide sisaldusega lubiaine kasutamist teatavate normide/kogustega hektari kohta aastas, ei ole läbipaistev ning sõltumatu kontroll sellise laotamise üle on praktikas raskesti realiseeritav, kui mitte isegi võimatu.Probleemi võiks lahendada jäätmekütuse põletamisest loobumine protsessis, mille käigus klinkritolm genereerub, kuid arusaadavalt ei lähe see kokku ettevõtte poliitikaga alternatiivkütuste kasutamisel ja CO2 jalajälje vähendamisel, mida ei saagi ette heita, kuna põhitegevusalaks on ehitusmaterjali, mitte aga lubimaterjali tootmine.Siiski, teenusepakkujana oleksin siis huvitatud ka mina sellisest lubimaterjalist, kus on madal raskemetallide (s.h plii) sisaldus ja mis on oma olemuselt loodussõbralik, kus tootmisel ei põletata peale looduslike lähteainete midagi muud- ei kemikaale, jäätmeid jms.Tean, et Eesti põllumaade happelisuse probleemi on võimalik lahendada juba täna, olemasolevate loodussõbralike ja legaalsete lubimaterjalidega. Probleemi lahendamiseks ei ole vajalik tõsta lubatud raskemetallide piirnormide taset ja legaliseerida lubimaterjale, mille tootmisprotsessi käigus põletatakse muuhulgas ka jäätmeid-ja jäätmekütust.Marek KruuslaKaska-Luiga Talu