Professor: uue metsaseadusega kaasnev paanika on valdkonnaga seotud inimestele mõistetamatu

Professor: uue metsaseadusega kaasnev paanika on v
Professor: uue metsaseadusega kaasnev paanika on valdkonnaga seotud inimestele...

Nõukogude aja lõpus oli Eesti metsade kogutagavara 260 miljonit tihumeetrit, kuid tänaseks on meil metsades juba 483 miljonit tihumeetrit puitu. Metsaseaduses kavandatud muudatused on tingitud eelkõige metsa enda seisundist, mitte metsaomanike või metsatöösturite huvist.

Viimase paari kuu jooksul on rohkelt avalikku tähelepanu saanud uus kavandatav metsaseadus, mis on tekitanud diskussiooni Eesti metsade majandamise üle ning toonud looduskaitsjad tänavatele. Uue metsaseadusega kaasnev paanika on valdkonnaga seotud inimestele küllaltki ootamatu ning isegi mõistetamatu, sest Eesti metsade pindala on viimase sajandi jooksul peaaegu kahekordistunud ning ohtu Eesti metsa väljasuremisele tegelikkuses ei ole.

Tänaseni on metsade majandamisel lähtutud 1997. aastal vastu võetud metsanduspoliitikast.  Sellest ajast saadik on suurendatud järjekindlalt nii rangelt kaitstavate metsade osakaalu kui jälgitud pingsalt metsade olukorda ning seal toimuvat. Uus metsaseadus jätkab seni aetud metsanduspoliitikat, kuid sisse on toodud mõned muudatused, mis on ajendatud eelkõige metsa enda seisundist, mitte metsaomanike või metsatöösturite huvist nagu seni väidetud. Näiteks kuusikute raievanuse langetamine, üldise metsa raiemahu suurendamine ning turbe- ja valikraiele seatud piirangute leevendamine on ajendatud just Eesti metsa olukorrast ning tulevikuväljavaadetest.

Nagu eelpool mainitud, siis Eesti metsade pindala on viimase sajandi jooksul oluliselt suurenenud, mistõttu on tekkinud raieküpse metsa üleküllus. Kui nõukogude aja lõpus oli meil metsade kogutagavara suurusjärgus 260 miljonit tihumeetrit, siis tänaseks on meil metsades juba 483 miljonit tihumeetrit puitu. See on meie kõigi raha, mis metsas seisab. Kuigi looduses käies on ilus kõrgele ulatuvaid puid vaadata ning kogu seda ilu nautida, siis tuleb ka arvesse võtta, et mida vanemaks mets saab, seda vähem tootlikuks ta muutub ja vähem teenuseid pakub. Metsa kasvatamiseks mõeldud metsamaal on olulised metsade üldise vananemisega, toodangu vähenemisega ning kahjustuste riskide suurenemisega seotud probleemid. Vana mets ei uuenda end iseenesest, samuti ei seo ta olulisel määral süsinikku ning puid hakkavad kimbutama erinevad haigused. Haigest metsast aga ei ole kasu mitte kellelegi – ei metsale endale, loodusnautlejatele ega metsaomanikele.

Näiteks viljakate kasvukohtade kuusikute raievanuse langetamine seniselt 80 aastalt 60 aastale on seotud just haigustega ehk madalam raievanus võimaldab puid raiuda ka enne juure- ja tüvemädaniku tekkimist. Mädanikutekitaja on seejuures enamikes kuusikutes olemas. Täna oleme aga silmitsi olukorraga, kus raiuda tohib enamasti juba haigusest oluliselt  kahjustatud puid, mitte aga terveid puid, mis annaksid suuremat väärtust kogu Eestile.

Tark majandamine aluseks. Eesti metsa säilimise puhul on oluline tagada metsade jätkusuutlik ja mitmekesine majandamine. Teisisõnu peame täna metsa majandades mõtlema tulevaste põlvede peale, et ka neil oleks metsa, mida majandada, ning et tulevastele põlvedele antav mets oleks mitmekesine ja tootlik. Sellele põhimõttele on rajatud kogu Eesti metsanduspoliitika. Metsade looduskaitsele on viimased 20 aastat suurt rõhku pandud – kokku on kaitse all 26% Eesti metsast, sealjuures range kaitse all suisa 10%. Kaitsealuste metsade osakaal on järk-järgult kogu aeg suurenenud, mistõttu ei ole otsest põhjust muretsemiseks, kas meil metsaliigid säilivad või mitte. Kaitsealade metsades kehtivad majandusmetsadest väga erinevad reeglid, mis tagavad ökosüsteemide kaitse ja säilimise.

Rääkides raiemahtude suurendamisest, siis tänu raieküpse metsa üleküllusele on see ainuõige tee. Majandades metsa vastavalt metsa seisundile, teeme me oma metsa vaid tootlikumaks. Mida rohkem raiume, seda rohkem valgust ja toitaineid mets saab ning seda paremini kasvab tuleviku mets. Loomulikult ei meeldi kellelegi näha tee ääres raielanke, kus laiutab tühjus ning on püsti erinevad tüükad ja murdunud puud. Samas on need vajalikud loodusliku elukeskkonna säilitamiseks – need on lindude ja looduse jaoks ning neid ei tohigi koheselt raiuda. Peale metsaraiet peab andma metsale võimaluse kosuda ning alles siis minna edasi metsa uuendamisega. Samuti tuleb arvesse võtta, et üha suurem osa meie metsast on rahvusvahelistelt tunnustatud sertifikaatidega sertifitseeritud. See tähendab, et rahvusvaheliste ekspertide poolt on kinnitatud, et meie metsa majandatakse keskkonnasäästlikult ja mitmekesiselt ning probleeme seoses jätkusuutlikkusega ei ole.

Probleemiks uuendustööd. Metsade majandamise osas on ehk kõige probleemsemaks teemaks metsade uuendamine männi ja kuusega. Riigimetsas, mis moodustab kogu Eesti metsast 44%, metsa uuendamisega olulisi probleeme ei ole. Seda tehakse süsteemselt ning jätkusuutlikkult, tagades metsavarud ka tulevastele põlvedele. Veidi murelikumaks teeb erametsa majandamine, sest suur osa Eesti metsast on liikunud linnainimeste kätte, kes on omandanud metsa suvekodu rajamise, mitte metsa majandamise eesmärgil. Teisisõnu on tekkinud suur hulk nii-öelda passiivseid metsaomanikke, kellel puudub huvi või vajalikud teadmised ning oskused metsa majandamiseks. Kuidas panna ka nemad enda metsa eest hoolitsema?

Hetkel senine metsaseadus kahjuks metsa uuendamist eriti ei soodusta, kuna kehtestatud on väga kõrged raievanused ehk metsaomanik peab väga kaua ootama, et investeeringult tulu teenida. See on näiteks sama, kui põllumajanduses kehtestada reegel, et rukist ja nisu võib koristada alates novembrikuust, sest linnud, metskitsed, karud ja teised loomad soovivad kõigepealt põllult süüa saada ning alles siis võib inimene minna oma viljasaagi jääke koristama. Antud paralleeli võib tõmmata ka metsamajanduses, kus raiering on nii pikk, et metsaomanik ei oska täna ennustada, kas ja millal isegi tema lapselapsed metsa investeeritult tulu teenida võivad.

Tulu alles aastate pärast. Seega pole üllatav, et metsaomanikel pole huvi metsakultuuridesse raha investeerida ning metsa uuendada, sest tulu tagasiteenimine on lükatud kaugesse tulevikku. Üheks võimalikuks lahenduseks, kuidas erametsaomanike huvi metsamajandamise vastu tõsta, on raievanuste langetamine ehk tekitada võimalus tulu teenida ka omaniku enda või tema laste eluajal. See on samm, mis teenib kõiki osapooli – metsad on vastavalt nõuetele majandatud ning nii metsaomanik kui riik teenivad oodatud tulu.

Henn Korjus
Eesti Maaülikooli metsakorralduse ja metsanduspoliitika professor

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Vaklak otsib PEARAAMATUPIDAJAT

Tammiste Personalibüroo OÜ

06. mai 2018

BASF otsib agronoomi

BASF UAB

26. aprill 2018

Uudised