Heli Vahing: kui saaks, pööraks progressi tagasi

Heli Vahing: kui saaks, pööraks progressi tagasi
Heli Vahing: kui saaks, pööraks progressi tagasi

Eesti Erametsaliit tunnustas mullu Heli Vahingut kui tublit talukultuuri hoidjat. Lauljanna on oma Pärnumaal, Kidise külas asuvatel maadel-metsades, mis kunagi kuulusid tema vanaisale, toimetanud pea veerandsada aastat.

Küllap köitsid tiitliandjaid tema kirglikkus suhtumisel maaellu, oma juurte ja esivanemate tehtu hea tundmine ning tarmukas tegutsemine põllul ja metsas.

Vahingust sai metsaomanik 90ndate algul, mil oli võimalik maad tagasi saada. „Ema loobus minu kasuks ja mul polnud kahtlustki, et võiksin kinnistu asemel EVPd võtta. Olin linnatüdrukuna veetnud Kidisel oma elu esimesed 17 suve ja paarkümmend aastat sealt eemalolekut, linnaelu ja teatritöö ei olnud rikkunud meeldivust maaelu vastu. See oli suur rõõm, nagu oleks elu uuesti alanud. Meil vedas, sest paljudel õigusjärgsetel polnud ju kuhugi minna – majad olid vahepealsetel nõukogude aastail kokku kukkunud. Töötasin toona „Vanemuises“ ja sageli sõitsin pärast etendust oma vana Volvoga entusiastlikult 230 km kaugusele maale,“ meenutas Heli.

Esialgu hõivasid perenaise tähelepanu maja korrastamine ja maade võsast puhastamine. Kui maja ümber tööd tehtud, sai hakata tegelema ka metsamaadega. Kinnistu 22 hektarist jääb pool metsa alla. Siin on aastate jooksul tehtud harvendus- ja lageraiet, ent peamiselt valgustusraiet. „Minu metsake on tüüpiline talumets madalal, niiskel maal – ilusad metsad on ju enamasti riigi käes. Ega väikemetsast suurt tulu loota ole. Äramajandamiseks tuleks suure masinaga metsa minna ja lageraie teha, aga see on pigem hädaabi. Toetused ju tegevuskulu ära ei kata, tuludest maksad maamaksu ja heal juhul jääb üle summa, mis on teise mehe kuupalk,“ arutles ta. Korralduskava järgi on Vahingu jõeäärsele lahustükile, kus kasvab vana ürgmets, määratud lageraie, ent sellega ta ei kiirusta. Metsamajanduskava kohaselt pole Kidise talumetsades ette nähtud ka istutustööde tegemist. Korra ta proovis kuuseistikutega, ent need jäid kiduma ja mets suutis end ise hoopis paremini taastada.

Suur töö, millega Vahing mõned aastad tagasi hakkama sai, on vanaisa rajatud kuivenduskraavide taastamine. Niipea, kui maaparandustoetuse saamise võimalus tuli, haaras ta härjal sarvist. „Ajasin neid asju omapäi. Kaks aastat võttis aega, et üldse tõestada, et seal need kraavid olnud on – toetust sai ju vaid nendele küsida. Õnneks oli riigiarhiivis säilinud 1938. aastast pärit talu kaart, kus kõik kraavid peal ning ka looduses olid need nähtavad. Osa kraave, mis ei jäänud metsamaa alla, tuli ka oma rahade eest taastada,“ märkis ta.

Paar hektarit Heli kinnistust jääb puisniidu alla, kus kasvavad imelised orhideelised. Ehkki kasulikum oleks lasta sinna mets peale kasvada, on ta aastaid näinud vaeva, et puisniidu liigirikkus kestaks. Nüüd, mil vana kraavidesüsteem on taastatud, kolisid niidule tagasi pääsusilmad. „Lapsepõlve mälestus on mind innustanud seda tegema. Ümberringi on vaid põllud, metsad ja metsateed – kõik on nii üheülbaline. Niikaua, kui mina elan, hoian seda rikkust ja püüan ka naabrit - suurmaaomanikku, kelle maal puisniit võsastunud – mõjutada seda taastama,“ kinnitas ta.

Hakkaja taluperenaine kuulub Tallinna Metsaomanike Seltsi ja on osalenud ka seltsi korraldatud õppepäevadel. On sealt saanud teadmisi, näiteks, kuidas valgustusraiet teha, aga tõdenud, et tarkus tuleb ikka vaid ise tehes. Niitmise õppis Heli ära teismeliseeas, mootorsaega saab hakkama, võsas möllab matsheetega. Raiete korraldamisega on samuti ise tegelenud, ehkki lihtne see ei ole, sest kohalikke metsamehi napib. „Jääb mulje, et iga mees, kes kooli lõpetab, hakkab koolitajaks või ametnikuks, metsa- ja põllumehi, kes seda tööd reaalselt teevad, on vähe. Tehakse ühistegevust, aga kui oled üksi oma kolkas, pole sellest abi. Mul on metsakorralduskavad ja jagan ise matsu.“

Ühiskonda haaranud metsade majandamise, lageraie lubamise ja metsaseaduse muutmise teemaliste arutelude kohta on Helil oma arvamus. „Meedias on kultuuriinimesed viimasel ajal teravalt arvamust avaldanud, et lageraiet ei tohiks lubada. Mina tahaksin vastu küsida: kelle või mis raha eest sa oma kirjandust, kultuuri teed? Laias laastus ka metsast tuleva raha eest. Linnainimene, kes ei viitsi enda toidu eest hoolitseda, vaid kontsertidel käia ja mugavalt ära elada, ei mõtle, kust see raha tuleb, et loomeinimesed saaksid luuletada,“ kritiseeris ta tuliselt ja jätkas: „Teisest küljest on lageraie „habaaugud“ metsas rõve pilt ja et loodusliku, vana metsa asemele tulevad vaid istutatud puupõllud. Selle põhjuseks on suurtootmine ja raskemasinad. Vanasti kui peremees läks n-ö soopoole-moopoole saega metsa, siis sellist pilti metsast ei tulnud. Igale poole polegi vaja minna torkima ja mujalt toodud puid istutama. Mets uueneb ise, tuleb vaid hoolt kanda.“

Kui saaks, pööraks Heli progressi, mis tõi maaellu suurtootmise, tagasi - üksiku vapra tinasõdurina, kes ühte kaduvasse Eesti külla on jäänud linnaelu kõrvalt talukultuuri hoidma, on tal selleks täielik õigus. „Linnavurled on unustanud, kust toit tuleb, inimesi kimbutavad haigused, millest mina oma nooruses polnud kuulnudki, majaomanikud sügavad suviti muru ja võitlevad võililledega – distantsilt vaadates on selline massielu jabur! Miks veetakse meie kaunis Kaiste mägi metsasihtidele? Et saaks metsa suurte masinatega majandada! Kui oleks nagu vanasti, mil maa kuulus väikeomanikele, saaksime looduse tagasi. Linnainimene ei mõtle, et see omamaine söök, mida ta tarbib, on kasvanud põllul, mida mürgipritsiga kastetakse – elatakse illusoorses maailmas!“ Heli kasvatab ise lähikondlastele vajaliku toidu: paneb igal kevadel maha kartuli, kasvatab köögi- ja aedvilja. Käe löövad külge ka pojad ning lapselastele on see heaks töökasvatuseks.

Metsatööde osas on Helil lähiajal plaanis teha vaid lepikus teistkordne valgustusraie. Muus osas on vajalikud raied tehtud ja mets hoitud. „Mets jääb järeltulevatele põlvedele, aga saan sealt minagi lõigata lepikut, mis on lühikese raieringiga. See teadmine annab mulle turvatunde, et saan lihtsat elu elada nii, et ei sõltu selle maailma viguritest,“ nentis ta. Jõudsime vestluse käigus selleni, et küllap see talukultuuri hoidmine ongi tänapäeva mõistes lihtne elu: „Ma pole ennast hellitanud: vee toon kaevust, solgi viin välja, kütan pliiti. Sõbrad ikka aasivad mind, et millal sa seapõie akna ette paned. Aga ma olen õnnelik sellises primitiivses olemises, ehkki olen n-ö kandnud ka pikki kleite parkettidel. See teadmine, et just nii on õige elada, on saanud ilmselgeks.“ Nukraks teeb vaid see, et Kidise küla on püsielanikest üsna tühi ja askeldavast külaelust jäänud vaid mälestus.

Ühe talu lugu

Heli Vahingu vanaisa Karl sai taluomanikuks 20.sajandi algul, mil tema vanemate 40 hektari suurune talukoht poegade Augusti ja Karli vahel ära jagati. Noorem vend Karl sai 17,5 ha, ent sellest ei jätkunud, et suud vee peal hoida ja nii alustas ta 1903.aastal Kidises äritegevusega, hakkas oma rehielamus poodi pidama. Karl, kes oli 25 aastat tsaariarmee teenistuses, jõudis ära käia Vene-Jaapani sõjas ja 1. maailmasõjas ning sai alles pärast teenistuses vabanemist hakata tõsisemalt taluga tegelema. 20ndatel ehitas Karl häärberitüüpi kauplusehoone ja pidas ka põldu. Karli kauplus teenindas kolme ümberkaudset küla, jõukus kasvas ja 30ndatel ostis ta isegi tuliuue automobiili. Autosõidu õppis ära Heli vanaema, sellega käidi siis Pärnust kaupa toomas ja sõidutati pruutpaare. Sõjakeerises käis auto käest kätte: algul võttis selle kasutusse venelane, hiljem sakslane.

1938. aastal koostatud maaregistri andmetel kinnistul toona metsamaad polnud. Maa oli haritud, see kulus ära loomade karjatamiseks, heinateoks ja söögi tootmiseks. Mets kasvas hiljem tasapisi kunagistele põllumaadele. 1877.aastal sündinud vanaisa Karl suri 1941.aastal kopsupõletikku, olles vaid 64-aastane. Vanaema Akulina jäi üksi Heli emaga, kes oli toona 12-aastane. Maad võeti pere käest ära 1948.aastal. Kolhoosi minek oli vanaemale kergenduseks. Vanaisa käsk enne surma oli, et kui venelane tuleb tagasi, tuleb tütar kooli panna, kui mitte, siis tuleb tal mehele minna ja talu edasi pidada. Heli ema läkski siis Haapsallu õpetajate seminari ning temast sai linnaproua, õpetaja Pärnus. Vanaema elas Kidisel oma elu lõpuni, 1973.aastani. Talust oli ta küüditamise hirmus eemal kolm aastat 1948-1951, kui ärevad ajad möödusid, pöördus ta tagasi. Talu oli neil aastail hoidmas eestiaegne teenijanna Sohviie oma tütre ja väimehega. Nad jäid sinna veel pikkadeks aastateks, nii et Heligi Sohvi hoolitsusest ja kokakunstist osa sai. Enne surma müüs vanaema talu maha, sellest sai metskonna kordon. Tänu sellele, et keegi vahepealseil aastail majas siiski sees elas, oli Helil koht, kuhu 90ndate hakul tulla. Praegu elabki ta oma maaelu vanas kauplusehoones. Rehielamu lasti ära laguneda, kuna nõukogude ajal ei tohtinud kaht maja olla.

Tea Taruste
kaasautor

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised