Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 21. veebruar 2018
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Arutelu: Milliseid poliitikaid vajame jätkusuutlikkuse tagamiseks?

Panelistid Roomet Sõrmus, Aleksei Lotman, Mati Mõtte ja Rando Värnik.
Foto: Meelika Sander-Sõrmus
Maaülikoolis toimunud agraarökonoomika ja -poliitika aastakoosolek pääldis ühise aruteluga teemal milliseid poliitikaid me vajame põllumajanduse ja toidutootmise jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Arutelu juhtis Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira. Panelistid Rando Värnik, Roomet Sõrmus, Marju Aamisepp, Mati Mõtte ja Aleksei Lotman arutlesid esmalt, kuidas peaks toimima mahetootjate puhul, kes on erinevate analüüside kokkuvõtte järel need, kes kõige enam sektoris sõltuvad toetustest.

Kas kriis on seljatatud? Või on tegu uue reaalsusega?

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus tõstatas küsimuse, et kas mahetoetused on toetused või kompensatsioon.

Keskkonnakaitsja Aleksei Lotmani seisukoht oli, et poliitikaid planeerides ei peaks otsima kompromisse vaid sünergiat. „Me peame arvestama laiemalt, nii majanduslikust, sotsiaalsest kui keskkonna seisukohast. Õige on otsida sünergiat - näiteks majandada maad nii, et saame söönuks aga põhjavesi jääb kaitstuks; et me kasvatame toitu aga ka tolmeldajad on terved jne. Otsima peab viise, et toota keskkonnasõbralikult ja soodustama maheviljelust, just neid mahetootjaid, kes ka midagi reaalselt toodavad,“ arutles Lotman.

Maaülikooli professor Rando Värnik rõhus sellele, et meil on vaja piisavalt tootlikult toota ja see kehtib ka mahetootjate puhul. „Õnneks on ka näha, et meie tootlikus kasvab. Siin saab edasiminekul olla märksõnaks jätkusuutlik intensiivistamine. Siin tuleb mõelda, kuidas kõik osapooled ja teadmised ära kasutada ja koos tööle panna,“ ütles ta.

Marju Aamisepp Põllumajandusuuringute Keskusest meenutas aastakoosolekul juba räägitut, et kui vaadata meie mahetootjaid, siis nende hulgas on palju neid, kes reaalse tootmisega ei tegele ja sõltuvad vaid toetustest. „Minu arust tuleks mahetoetused üle vaadata, et need oleks sihipärasemad. Seda eelkõige seepärast, et meil tekiks enam mahetoodangut poelettidele,“ rõhutas Aamisepp.

Arutelul: Rando Värnik, Marju Aamisepp ja Ants-Hannes Viira
Foto: Meelika Sander-Sõrmus

Millised on teie ootused uuele põllumajanduspoliitika perioodile?

Aleksei Lotman:  ÜPP protsess käib juba mõnda aega. Meile valmistab pettumust see, et tahetakse jätkata kahesambalist struktuuri, aga see on keskkonnaorganisatsioonide arvates ennast ära ammendanud. Komisjon soovib mõlemale sambale lihtsusatud kava, see on pigem positiivne, sest vähendab bürokraatiat. Mõistusepärane on otsus minna üle eesmärgistatud tegevusele. Samas ühised eesmärgid tuleb piisavalt hästi kokku leppida ja need peavad olema selgelt mõistetavad.

Roomet Sõrmus: ÜPP on ajas muutunud ja tulevikku vaadates sooviks näha enam stabiilsust. Kui me räägime põllumajanduspoliitika kujundamisest, siis me peaks suutma rohkem lahus hoida mitmekesise publiku ehk erinevad sihtgrupid. Me ei suuda kokku panna ja võrdselt kohelda  majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkondlikke ettevõtmisi, kus igal ühel on omad vajadused ja spetsiifikad.

Rando Värnik: Sektor vajab tarku lahendusi. ÜPPi I sambast peaks minema rohkem raha teadusele, kindlustus- ja riskifondidele. Tulevikus peab olema olemas toimiv finantsinstrumentide lahendus. Igal juhul on kõige aluseks selged eesmärgid!

Marju Aamisepp: Meil on nõrk nõuandesüsteem, see vajab muutust. Meie firmad ei loo varusid, millele toetuda raskel ajal. Me elame liiga toetustele keskenduses. Põllumees peab olema rohkem majandusmees ja altim ennast selles vallas harima.

Mati Mõtte: Ma loodan, et lisaks MAKile on sektoris muud visioonid ja eesmärgid. Me ei tea, kas me tahame rohkem väiketootjaid, kas me ootame suurtootjaid rohkem keskkonda panustama – selgeid vastuseid ei ole. Ma kutsuks kõiki ka üles looma uusi keskkonnasõbralikke tooteid – kõik ei pea piima tootma.

Kõik arutelul osalejad olid seda meelt, et sektorit turundades tuleks enam rõhuda meie puhta looduskeskkonna kuvandile. Lotmani sõnul on meil olemas üldjoontes puhas põllumajanduskeskkond. „Samas ei eristu me siin ei Lätist ega Leedust, küll aga eristume heas mõttes Saksamaast või Poolast. Kui me suudame seda ära kasutada ka majanduslikult on see ideaalne,“ sõnas Lotman.

Sõrmus täiendas teda, et see, et me hetkel müüme toodetut lähinaabritele, see on pigem hea kui halb. „Väiketootjal ongi mõttekas kaubelda lähiriikides. Küsimus peaks olema hoopis selles, et kuidas luua meid iseloomustav, töötav ja edukas bränd? Mahedas on kohalikkus ja regionaalsus ju hea näide. Mis meil siis pakkuda oleks?“

Küsimusele, kui jätkusuutlik on põllumeeste finantsvõimekus ja kas tavatootmiselt mahedale üleminek oleks tehtav, ütles EMÜ maamajanduse uuringute ja analüüsi osakonna juhataja Mati Mõtte, et sektoris on pidev investeerimisvajadus nii seadmetesse kui mujale ning kui nüüd lisandub ka enam nõudeid investeerida keskkonnasäästlikku tootmisesse, siis põllumees enam ise seda kõike kinni maksta ei suudaks. „Ma näen, et see keskkonna pool saab tulla vaid tarbijalt. Kui me tahame jõuda sinna, et tootja jõuaks investeerida keskkonnasäästu, siis tarbija peab selle kinni maksma. Me peame rõhuma oma kvaliteedi poolele ja tegema suurt tööd tarbija teavituses, miks mahedat eelistada,“ lausus Mõtte.

Värnik kahtles, et mahetoodete tarbimine kasvaks kuidagi hüppeliselt, pigem on ja jääb mahe niššikaubaks. Küll aga on mahesektorile abiks koondumine ja ühistegevus ning ka sektori läbipaistvus on oluline, et tekiks tarbija usaldus.

Tänapäeval on järjest enam ka suurtootjaid, kes on loonud kas mahefarmi või kasvatavad tavavilja kõrval ka mahevilja. Millegipärast on suhtumine, et nemad pole nagu need päris õiged mahetootjad. Miks see nii on?

Sõrmuse arvates ei taha mahetoote tarbija mõelda mahedast, kui tootmisharust, vaid maheda kauba tootmine on midagi ilusat, väikest, nagu käsitöö – spetsiaalselt just talle tehtud. „Asi on tarbija uskumistes ja valikuid saab ta teha, kui teda on teavitatud. Tarbija ei erista ja näiteks, kas lihaveis on kasvanud intensiivselt või ekstensiivselt,“ selgitas Sõrmus.

Ühise arutelu käigus jõuti tõdemuseni, et tegelikult ei ole 100 aastaga suurt midagi muutunud – me toodame ja oleme ikka jännis oma toodetu eduka müümisega. Me ei eristu ühegi ägeda brändiga, millele mõeldes meenuks kohe meie puhas looduskeskkond ja jätkusuutlik põllundus. Mahedat ei pea me nagu päris põllumajanduseks, see on pigem väikeste pärusmaa ja neilt nagu keegi ei ootakski toodangut, küll aga vajavad nad abi.

Mida me siis ikkagi tahame? Uus põllumajanduspoliitika peaks leidma lahendused, mis sobivad nii suurtele kui väikestele. Aga kõige kujundamisel peab olema aluseks eesmärgistatud tegevus, selgus ja konkreetsus.

Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Põllumajanduse uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Meelika Sander-SõrmusPõllumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Jaanus SarapuuReklaami projektijuhtTel: 5166 960