Arutelu: Milliseid poliitikaid vajame jätkusuutlikkuse tagamiseks?

Arutelu: Milliseid poliitikaid vajame jätkusuutlik
Panelistid Roomet Sõrmus, Aleksei Lotman, Mati Mõtte ja Rando Värnik.

Maaülikoolis toimunud agraarökonoomika ja -poliitika aastakoosolek pääldis ühise aruteluga teemal milliseid poliitikaid me vajame põllumajanduse ja toidutootmise jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Arutelu juhtis Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor Ants-Hannes Viira. Panelistid Rando Värnik, Roomet Sõrmus, Marju Aamisepp, Mati Mõtte ja Aleksei Lotman arutlesid esmalt, kuidas peaks toimima mahetootjate puhul, kes on erinevate analüüside kokkuvõtte järel need, kes kõige enam sektoris sõltuvad toetustest.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmus tõstatas küsimuse, et kas mahetoetused on toetused või kompensatsioon.

Keskkonnakaitsja Aleksei Lotmani seisukoht oli, et poliitikaid planeerides ei peaks otsima kompromisse vaid sünergiat. „Me peame arvestama laiemalt, nii majanduslikust, sotsiaalsest kui keskkonna seisukohast. Õige on otsida sünergiat - näiteks majandada maad nii, et saame söönuks aga põhjavesi jääb kaitstuks; et me kasvatame toitu aga ka tolmeldajad on terved jne. Otsima peab viise, et toota keskkonnasõbralikult ja soodustama maheviljelust, just neid mahetootjaid, kes ka midagi reaalselt toodavad,“ arutles Lotman.

Maaülikooli professor Rando Värnik rõhus sellele, et meil on vaja piisavalt tootlikult toota ja see kehtib ka mahetootjate puhul. „Õnneks on ka näha, et meie tootlikus kasvab. Siin saab edasiminekul olla märksõnaks jätkusuutlik intensiivistamine. Siin tuleb mõelda, kuidas kõik osapooled ja teadmised ära kasutada ja koos tööle panna,“ ütles ta.

Marju Aamisepp Põllumajandusuuringute Keskusest meenutas aastakoosolekul juba räägitut, et kui vaadata meie mahetootjaid, siis nende hulgas on palju neid, kes reaalse tootmisega ei tegele ja sõltuvad vaid toetustest. „Minu arust tuleks mahetoetused üle vaadata, et need oleks sihipärasemad. Seda eelkõige seepärast, et meil tekiks enam mahetoodangut poelettidele,“ rõhutas Aamisepp.

Arutelul: Rando Värnik, Marju Aamisepp ja Ants-Hannes Viira
Arutelul: Rando Värnik, Marju Aamisepp ja Ants-Hannes Viira

Kõik arutelul osalejad olid seda meelt, et sektorit turundades tuleks enam rõhuda meie puhta looduskeskkonna kuvandile. Lotmani sõnul on meil olemas üldjoontes puhas põllumajanduskeskkond. „Samas ei eristu me siin ei Lätist ega Leedust, küll aga eristume heas mõttes Saksamaast või Poolast. Kui me suudame seda ära kasutada ka majanduslikult on see ideaalne,“ sõnas Lotman.
Sõrmus täiendas teda, et see, et me hetkel müüme toodetut lähinaabritele, see on pigem hea kui halb. „Väiketootjal ongi mõttekas kaubelda lähiriikides. Küsimus peaks olema hoopis selles, et kuidas luua meid iseloomustav, töötav ja edukas bränd? Mahedas on kohalikkus ja regionaalsus ju hea näide. Mis meil siis pakkuda oleks?“

Küsimusele, kui jätkusuutlik on põllumeeste finantsvõimekus ja kas tavatootmiselt mahedale üleminek oleks tehtav, ütles EMÜ maamajanduse uuringute ja analüüsi osakonna juhataja Mati Mõtte, et sektoris on pidev investeerimisvajadus nii seadmetesse kui mujale ning kui nüüd lisandub ka enam nõudeid investeerida keskkonnasäästlikku tootmisesse, siis põllumees enam ise seda kõike kinni maksta ei suudaks. „Ma näen, et see keskkonna pool saab tulla vaid tarbijalt. Kui me tahame jõuda sinna, et tootja jõuaks investeerida keskkonnasäästu, siis tarbija peab selle kinni maksma. Me peame rõhuma oma kvaliteedi poolele ja tegema suurt tööd tarbija teavituses, miks mahedat eelistada,“ lausus Mõtte.

Värnik kahtles, et mahetoodete tarbimine kasvaks kuidagi hüppeliselt, pigem on ja jääb mahe niššikaubaks. Küll aga on mahesektorile abiks koondumine ja ühistegevus ning ka sektori läbipaistvus on oluline, et tekiks tarbija usaldus.

Tänapäeval on järjest enam ka suurtootjaid, kes on loonud kas mahefarmi või kasvatavad tavavilja kõrval ka mahevilja. Millegipärast on suhtumine, et nemad pole nagu need päris õiged mahetootjad. Miks see nii on?
Sõrmuse arvates ei taha mahetoote tarbija mõelda mahedast, kui tootmisharust, vaid maheda kauba tootmine on midagi ilusat, väikest, nagu käsitöö – spetsiaalselt just talle tehtud. „Asi on tarbija uskumistes ja valikuid saab ta teha, kui teda on teavitatud. Tarbija ei erista ja näiteks, kas lihaveis on kasvanud intensiivselt või ekstensiivselt,“ selgitas Sõrmus.

Ühise arutelu käigus jõuti tõdemuseni, et tegelikult ei ole 100 aastaga suurt midagi muutunud – me toodame ja oleme ikka jännis oma toodetu eduka müümisega. Me ei eristu ühegi ägeda brändiga, millele mõeldes meenuks kohe meie puhas looduskeskkond ja jätkusuutlik põllundus. Mahedat ei pea me nagu päris põllumajanduseks, see on pigem väikeste pärusmaa ja neilt nagu keegi ei ootakski toodangut, küll aga vajavad nad abi.

Mida me siis ikkagi tahame? Uus põllumajanduspoliitika peaks leidma lahendused, mis sobivad nii suurtele kui väikestele. Aga kõige kujundamisel peab olema aluseks eesmärgistatud tegevus, selgus ja konkreetsus.

Osale arutelus

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Uudised