Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 5. september 2018

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Soovime tugevdada piiriülest koostööd turismi- ja toitlustuseettevõtjate ning kohalike toidutootjate ja -pakkujate vahel, edendada kohaliku tooraine kasutamist ja väärtustada kohapeal valmistatud toitu. Projekti käigus luuakse tugevad piirkondlikud koostöövõrgustikud kõikide osapoolte vahel. Uue toidutee liikmeks saavad olema just need toidutootjad ja -pakkujad, kes kasutavad kohalikku toorainet ja väärtustavad oma toidupärandit. Tahame tuua välja erinevate piirkondade köögi ja toidukultuuri omanäolisuse ning tutvustada toidupiirkondi eelkõige nende traditsioonide kaudu,“ tutvustas projekti Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Evi Randpere. „Tutvustame uut Liivimaa toidukultuurile pühendatud toiduteed ja piirkondlikku Via Hanseatica toidumarsruuti „TasteHanseatica´t“ sise- ja välisturgudel kui atraktiivseid toiduturismi sihtkohti. Tuues välja kohalike köökide sarnase ajaloo, kuid nüansside erinevused sõltuvalt piirkonnast, toetame maapiirkondade toiduga seotud identiteedi tugevdamist ning muudame piirkonnad külastust väärivateks sihtkohtadeks nii välis- kui siseturistide hulgas.“

Randpere täiendas, et projekti korraldavad Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, MTÜ Eesti Maaturism, Läti Maaturismi Ühendus “Lauku ceļotājs”, Vidzeme planeerimisregioon, SA Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus, SA Tartumaa Turism ja SA Valgamaa Arenguagentuur.

Ühise toidutee loomiseks on kokku lepitud toidutee liikmetele kehtivad kriteeriumid ja välja on valitud kohaliku toidu tootjad ja pakkujad.

MTÜ Eesti Maaturism tegevjuhi Raili Mengeli sõnul on projektiga liitunud nii piima-, liha- kui pagaritoodete tootjaid, on ka joogitootjaid, on kalureid - ehk seltskond, kes kaasa lööb, on väga eripalgeline. „Liivimaa maitsete tee peaks läbi osalejate olema tugev Eestimaa toidutee osa ja Eesti toidutee on omakorda Läänemere toidutee väärikas osa. Nii tekib üks äge kogum, mis koosneb erinevate piirkondade toiduteedest. Kui eelmisel aastal oli rõhk Peipsiääre maitsetel, siis tänavu on selleks piirkonnaks Pärnumaa, kelle maitseid siis tänavu promomegi,“ tõi asjas selgust Mengel ja soovitas kõigil huvilistel uurida Eesti toidutee kodulehelt asja täpsemalt.

Õun aastakäigu vahuveiniks. Üheks Liivimaa toidutee projektis osalejaks on Jaanihanso Siidrivabrik. 2000. aastal ajaloolise talukoha ülesehitamisega loodud siidrimaja eeskujuks on Somerseti siidrifarm Inglismaal, kus omavahel põimuvad kohalikku keskkonda väärtustav looduslähedus, kõrge kvaliteet ja traditsioonid. „Kõige aluseks oli meie pere vaimustus siidrist, päris ja omapärase maitsega siidrist. Talu rajamisel leidsime dokumendid, kus oli kirjas, et Jaanihanso talu on pärit alates aastast 1882. Teadmine talu ajaloost pärineb kohapealt leitud ürikutest ja värava tagant mööda jalutanud vanemate külaelanike mälestuskildudest. Maja arenemise lugu on ajapikku kokku kasvanud meie enda kasvamisega,“ tutvustas talu Jaanihanso peremees Alvar Roosimaa.

Siidritootmisega alustati, peale võõrsil kogemuste omandamist, lähipiirkonnast tooraine kokkuostmisega. Nüüd on aeg edasi läinud ja on rajatud korralik õunaaed 5500 puuga. Nõu sordivalikul ja rajamisel saadi Eesti Maaülikooli teadlastelt, valiku kriteeriumiks oli sortide tugev haiguskindlus, sest soovitakse majandada mahedalt. Õunapuudele lisaks on kasvama pandud ka pirne, neid on 126 puud. „Vajaliku tootmismahu saavutamiseks ostame muidugi ka praegu kokku kvaliteetset õuna,“ lisas Roosimaa.

Maaettevõtluse reality: Jaanihanso Siidrivabrik

Alustati küll siidritootmisega, aga hetkel on pearõhk hoopis vahuveini tootmisel. „Õun on nagu meie viinamari. Minu idee oli selline, et proovida hakata valmistama õunast lisaks siidrile ka head vahuveini. Kui õunast on saadud mahl kätte, siis teeme edasi täpselt nii, nagu tehakse viinamarjamahlast šampanjat. Nii on meie siidrid ja vahuveinid valmistatud vastavalt traditsioonilisele šampanjameetodile, kahe kääritamisega ja pudelis järelkäärinud vähemalt kuus kuud,“ selgitas Roosimaa.

Sestap ongi nüüd igapäevase toimetamise aluseks võetud pigem veinikultuur, kui õlle- ja siidrikultuur. „Mõte on luua siia midagi veinimõisa laadset, midagi sellist, mida oleme harjunud nägema Itaalias või mujal Lääne-Euroopas. Sealt saame ideid ja neilt ka õpime, just seda, et meie tooted selgelt eristuks teistest kodumaistest toodetest. Näiteks oleme ka ainuke Eesti väiketootja, kes teeb esimese kääritamise ainult metsiku pärmiga. Nii tekib vein, mille maitse on vastavalt aastale erinev, kuigi on kasutatud sama õunasorti ja sarnast tehnoloogiat ehk tekib aastakäigu vein, mis eristub,“ ütles Roosimaa ja rääkis lahti kogu tootmisprotsessi, mida me siin lahti kirjutama ei hakka, sest huvilistel on toredam asja ise kohapeale vaatama minna.

Jaanihanso talu peremees täiendas, et nüüdseks on nende laovaru 95 000 pudeli kanti, on 2015, 2016 ja 2017 aastakäigu omi ja ollakse ainuke väiketootja Eestis, kes suudab pakkuda aastakäigu veine, mitte partiisid.

Vaata kodulehelt lisainfot: Eesti Toidutee

 

Kogu töö tootmisel ja turundamisel tehakse ära oma perega ja lisaks on palgatud ka 4 töölist. „Eesti turg on saavutanud meie jaoks maksimumi, nüüd on rõhk pigem ekspordil. Ekspordime Ameerikasse, Kanadasse, Šveitisi, Rootsi, Norrasse, Soome, Iirimaale, Taani ja Venemaale ning vaikselt vaatame ka Inglismaa poole. Turud oleme leidnud ise, käies erinevatel messidel end promomas. Müük on väljakutse, aga kui edukas kokkulepe olemas, siis tootmisvõimsuse taha asi ei jää,“ sõnas Roosimaa ja lisas, et tema arvates on naljakas lugeda uudistest, et mõned tootjad ütlevad suurelt, et peale tehase rajamist või laiendamist, kasvatab firma kordi tootmisvõimsust, aga samas müügikanaleid veel pole. „Olemasolev tarbija on tegelikult äri alus, toota suudab ikka ja igaüks.“

Alvar Roosimaa sõnul on sellised toidutee projektid abiks igale väiketootjale – läbi korraldatud ja toetavate turunduskampaaniate kinnistub tarbija mällu see, et ollakse olemas, tehakse ise kodumaisest toorainest seda päris oma asja ja et valik on tegelikult palju suurem, kui tavatoidupood seda pakub. Oluline on vaid tahe hinnata teistsugust toodet.