Põllumehed: raha peaks saama eelkõige tõsine tootja

Põllumajandussektori investeeringuvajadust mõõdetakse sadades miljonites eurodes, peagi algav uus ÜPP rahastusperiood need miljonid põhimõtteliselt siia ka toob.

Peagi on lõpule jõudmas senine Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetuste eelarveperiood, mille maksmise kord määratleti aastal 2007, järgmine periood vältab aastatel 2014–2020.

Tõsi, siinsed põllumehed kurdavad, et neile osaks saav toetus on teiste ELi liikmesriikide omast palju väiksem. Mida ootavad talunikud aga uuelt eelarveperioodilt?

OÜ Kehtna Mõis juhatuse esimees Märt Riisenberg tõdes, et uus eelarveperiood toob ELilt Eesti põllumehele kogusummas suuremad toetused kui lõppeval eelarveperioodil olid.  Muretsema paneb siseriiklik jaotamine, sest huvigrupid pole toetuseraha jaotamises kokku leppinud.

Ja just seda on rõhutanud ka põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, nentides kevadisel  Äripäeva korraldatud põllumajanduse rahastamise teemalisel seminaril, et järgmise perioodi põllumajanduspoliitika on laias laastus kokku lepitud, aga peame ka oma riigi erinevate huvigruppide vahel kompromissid ja kokkulepped saavutama.

Järgmise 2014–2020 vältava rahastusperioodi lahutamatu osa on Maaelu Arengukava (MAK), mille peab kokku seadma iga riik ise ja mis kinnitatakse Euroopa Komisjoni poolt. MAKi olulised märksõnad on keskkonnasõbralikkus ja elurikkus, põllumajandusettevõtete, aga ka toidutööstuse ja muu maamajanduse  konkurentsivõime, ekspordivõimekus ja innovatsioon, aktiivne maakasutus, võimalikult lühikese tarneahela tagamine, tasakaal väikeste ja suurte vahel, samuti ühistegevuse edendamine ja maaelu mitmekesisemaks muutmine.

Aastatel 2007–2013 tuli Eesti põllumajandusse toetustena kokku 935 miljonit eurot, uueks rahastusperioodiks on praegu kavandamisel 961 miljoni euro saamine, sellest vähemalt 25% peab tagama liikmesriik ise. Seeder märkis, et tegemist on küll vaid poliitilise kokkuleppega, mil esialgu puudub veel juriidiline tagatis.

Aga mida siis ikkagi mõtlevad põllumehed – agrofirmade juhid ja talunikud, praegu, uue eelarveperioodi lävepakul?

Märt Riisenberg on seda meelt, et suuremad toetused võiksid anda suuremaid arenguvõimalusi.

„Kuid teiselt poolt suurenevad pidevalt maa (rendi) hinnad, tööjõu kulud, energeetika maksumus, väetiste hinnad,  täiendavad nõuded (näiteks nn rohestamine), mis tõenäoliselt söövad toetuste suurenemise,“ sõnastas Riisenberg osa põllumeeste murekohtadest.

Samas tunnistas ta, et toetuste osakaal on tema Kehtna Mõisal 15–20% käibest  ja kui neid toetusi poleks olnud, poleks olnud võimalik investeerida kaasaegsesse tehnoloogiasse, mis omakorda oleks tähendanud  tootmise lõpetamist.

Riisenberg usub, et ELi toetuste kadumisel saaksid Eesti põllumehed hakkama, kui nende toetuste maksmine lõpetatakse kõigile euroliidu põllumeestele üheaegselt, punktuaalselt ja lõplikult.

 

 

 

 

 

 

 

„Siis aga tõuseksid toiduainete hinnad kauplustes toetuste summa võrra,“ resümeeris Riisenberg.

 

ASi Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas märkis, et toit on üks inimeste põhivajadustest ja selle nõudlus maailmas järjest kasvab.

„Selle tõttu on turg ka järgnevatel aastatel kasvav ning me peame vaid ära kasutama Eesti head tingimused toidu tootmiseks,“ leiab Ameerikas.

Üldlevinud n-ö talumajanduse retoorika kohta peab ta aga vajalikuks täpsustada, et termin „talu“ ei iseloomusta kõige paremini Eesti põllumajandustootjaid. Ameerikase hinnangul on talu rohkem elustiil, mitmekesine väiketootmine ja üks võimalus elamiseks väljaspool Tallinna.

„Kokku on meil praegu ligikaudu 17 000 maaüksust, mis kõik taotlevad pindalatoetust. Reaalselt müüdavat põllumajandustoodangut annavad aga vaid kuni 5000 sellist üksust ja nendest kuni 3000 suuremat annavad 90% kõigist saadustest,“ arveldab Ameerikas. „Need on erineva struktuuriga, aga enamuses osaühingud. Kindlasti on toetustest suur kasu senini olnud.“  

Ka tema on seda meelt, et kui toetustele kriips peale tõmmata, siis kõikidele riikidele võrdsetel alustel. „Muidu pole kindlasti asjal mõtet,“ ütles Ameerikas. „Reeglid peavad ühel ja samal turul tegutsevatel tootjatel ja seega ka seal konkureerijatel võrdsed olema.“

 

Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees Jaan Sõrra aga leiab, et MAKi kaudu tahetakse ebaproportsionaalses mahus toetada väiketootjaid, kes toodavad hinnanguliselt 10–15% meie toidutoormest, mis jätab aga tegelikud toidutootjad ja ka maksude maksjad vaeslapse ossa.

„Näiteks tahetakse esimese 39 hektari eest maksta kolmandiku võrra rohkem otsetoetusi. Väga suur osa sellest sihtgrupist aga toitu ei tooda, vaid niidab ja purustab heina põllule. Toetused aga ongi taskus,“ kirjeldas Sõrra. „Ligi pool põllumajanduses kasutatavast maast on rendimaa. Kui selline säte rakendatakse, siis tõusevad rendihinnad lakke ja osa maast läheb tootmisest välja – linnamehest maaomanik tellib niitmise ja saab toetuse, sest põllumees- toidutootja ei suuda nii kõrget maarenti maksta.“

Oma sõnade kinnituseks toob ta välja tõsiasja, et viimasel kahel aastal on põllumajandusliku maa rendihinnad kahekordistunud.

Et Jaan Sõrra on toetuste maksmise senise korra suhtes ülimalt kriitiline, teab iga eestimaalane, kes ennast uudistega vähegi kursis hoiab. Ja kriitika ei vähene ka tulekul olevatest toetustest kõneldes. Näiteks ka mahepõllumajanduse toetust tahetakse oluliselt suurendada.

„Eestis haritakse mahepõllumajanduslikult 14% maast, kuid mahetoodangu osa on vaid 0,5% ning tublide mahetootjate kõrval on palju mahetootmise teesklejaid,“ märkis Sõrra. „Maaelu tuleb kindlasti toetada, kuid MAK ei ole selleks ainuke allikas – põllumajandustoetused hobitalunikele ei tohi muutuda sotsiaaltoetusteks.“

Tõsi ta on, et tegelikku otsetoetuste võrdsustamist uuel eelarveperioodil ei toimu. Nii lubas Brüssel ELi uutel liikmesriikidel maksta jätkuvalt siseriiklikku toetust nn top-up´i.

Jaan Sõrra leaib, et just sellepärast on viimane aeg sellega arvestada järgmise aasta riigieelarve koostamisel.  „See aitaks pisutki võrdsustada konkurentsitingimusi meie ühisel turul,“ rõhutas ta.

Sõrra on kokkuvõttes seda meelt, et meie põllumeestel on olnud väga suur abi investeeringutoetusest. Ta ise on oma põllumajandusettevõtted juba pojale üle andnud ja ka investeeringutoetused on täismahus ära kasutatud – uuendati sisuliselt kogu masinapark, ehitati uus kuivati jmt.

„Abi on olnud ka mitmekesistamise meetmest, mille abil rekonstrueerime töökoda. Samas katavad toetused vaid vähem kui poole investeeringutest, sestap tuleb veel kümmekond aastat maksta pangalaenu ja liisingumakseid,“ tõdes Sõrra. „Suur abi on olnud ka otsetoetustest – nendeta ei oleks suur osa Eesti põllumajandusettevõtetest pisikeses kasumis.“

 

Lambakasvataja Jüri Koppeli sõnul on ELi toetused nagu narkomaania – pannakse sind sõltuvusse ja siis siple selles võrgus.

„Seoses nende toetuste saamisega loetlen selle kuu tegemisi: nädalakese väisas ettevõtet PRIA, sinna vahele mahtus ka ära Veterinaar- ja Toiduamet. Seniks olid jõudnud ennast järjekorda sättida Põllumajandusamet ja Keskkonnaamet,“ rääkis Koppel. „Nüüdseks siis on Keskkonnaamet lõpetanud inspekteerimise. Nad uurisid, kas meil peetavad sead siiski ei ole metssead.“

Küsimusele toetuste kadumise kohta vastab ta aga ise küsimusega: „Kas tarbija saab hakkama kui toetuste kadumisel hinnad tõusma hakkavad?“

Praeguseks moodustab lambakasvatus ainult ühe osa Jüri Koppeli talu tegemistest. Sellega küll omal ajal alustati, vahepeal on aga juurde tulnud aiandus, juurviljakasvatus, maitsetaimede ja marjade-puuvilja kasvatamine ning kasvuhooned, samuti linnukasvatus selle laiemas mõistes – talus on olemas nii kanad, haned,  pardid kui kalkunid. Ja siis veel seakasvatus ja metssea ristandite aretamine. Koppel ise möönab, et tervikuna on kõik omavahel seotud ja sellest võiks kirjutada terve raamatu.

 

NUMBER: 90% kõigist Eestis toodetud põllumajandussaadustest tulevad kuni 3000 agrofirmast ja maamajapidamisest, kuigi näiteks ainuüksi otsetoetuste saajaid on 17 000 ringis. Seega tegeldakse suuremal osal maaüksustest siiski vaid nn hobipõllundusega.

TASUB TEADA: Eesti farmeril suur investeerimisvajadus

• Põhivahendeid hektari kohta on Eesti põllumajandusettevõtetes 2011. aastal 1767 euro väärtuses.

• Sama number ELis on keskmiselt üle 7000 eurot.

• Põllumajandusliku maa hektari kohta luuakse EL-27 keskmisena lisandväärtust 782 euro eest, Eestis on see näitaja 253 eurot.

• Selle põhjuseks on suur investeerimisvajadus – kui kogu tehnika ja tehnoloogia kaasajastada, siis on ka lisandväärtus suurem.

Allikad: FADN, Eurostat 2010, Äripäev

Agrofirmasid üha lisandub

Ettevõtted, kelle tegevusalaks äriregistris on märgitud põllumajandus, metsandus või kalandus:

2008 13 871

2009 16 037

2010 16 649

2011 17 570

2012 17 848

Allikas: statistikaamet

 

KOMMENTAAR: Toetuste kadumine kergitaks toidukraami hinnad pilvedesse

Jaan Sõrra,

Tartumaa Põllumeeste Liidu juhatuse esimees

Tänu Balti põllumeeste ühisaktsioonidele ja heale koostööle valitsusega said Eesti põllumehed perioodiks 2014–2020 Brüsselist juurde 172 miljonit eurot. Kõigi teiste riikide põllumajandustoetused jäid samaks või vähenesid.

Meie otsetoetused jõuavad 75% tasemele ELi keskmisest, aga seda alles eelarveperioodi lõpuks. See on aga hea algus selleks, et järgmisel perioodil oleksid need vähemalt euroliidu keskmisel tasemel.

Suurt muret teeb tegevpõllumeestele hoopis siseriiklik MAKi koostamine. Investeeringutoetusi on 30 miljoni euro võtta vähem kui käesoleval perioodil.

Ainuüksi piimalautade investeeringuvajadus on aga minimaalselt 180 miljonit eurot ja noorkarjalautadele on vaja 200 miljonit eurot, lisaks on tarvis investeeringuid sigalate, lihaveiselautade, kuivatite, kasvuhoonete jms uuendamiseks. Nende investeeringute tegemata jätmine halvendab lisaks ettevõtete konkurentsivõimele muuhulgas ka keskkonnaseisundit.

Eesti, samuti nagu ka kogu ELi põllumajandus, sõltub toetustest. Kui ELis toetusi ei makstaks, siis saaks Eesti põllumees hakkama, sest meie otsetoetused on ju ELi teiste riikidega võrreldes tagantpoolt teisel kohal. Importtoit on meie kauplustes odavam seetõttu, et vanade ELi liikmesriikide põllumeeste toetused on kordades suuremad – nad saavad seetõttu oma toidutooret odavamalt müüa. Kui toetused kaoksid, siis annaks see aga kohe tunda tarbija rahakotile – toidu hinnad tõuseksid kindlasti.

Arvan, et seda aga siiski lähikümnenditel ei juhtu, sest ühenduse tarbija tõstaks siis kohe väga suurt kisa. ELi eelarvest moodustavad põllumajandustoetused olulise osa ja ilmselt see nii jääbki. Ka näiteks USAs ja Venemaal doteerib riik väga tugevalt põllumajandust.

Täna veel maailmas toidupuudust ei ole, on küll piirkonniti näljahäda, kuid nendel inimestel pole lihtsalt raha toidu ostmiseks. Teame aga, et maailma rahvastik suureneb plahvatuslikult ja ka arenguriikide inimeste sissetulekud suurenevad. Piiramatult toidutootmist aga enam suurendada ei saa, sest lõppemas on nii maa- kui veeressurss.

Julgen ennustada, et mõnekümne aasta pärast tõusevad toidu hinnad oluliselt ja moodustavad inimese sissetulekust palju suurema osa kui praegu. Eesti põllumees peab selle ära ootama, sest meie põllumaa ressurss elaniku kohta on suurimaid maailmas ja ka veepuudust meil pole.

 

 

 

 

Osale arutelus

  • Ain Alvela, Kairi Oja

Põllumajandus.ee toetajad:

Raadio ettevõtlikule inimesele

Hetkel eetris

Seotud lood

Jälgi Pollumajandust sotsiaalmeedias

RSS

Põllumajandus.ee toetajad:

Valdkonna töökuulutused

Hilti otsib MÜÜGIESINDAJAID

Manpower OÜ

06. detsember 2017

Uudised