Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Reisides BASFiga ajas – Euroopa põllumajandus 150 aasta eest
BASFi tegevus on olnud pidevalt seotud toidutootmisega ja seda juba 150. aastat. Reisime ajas tagasi ja vaatame, mis seis oli Euroopa põllumajanduses 1865. aastal.
Euroopa talunike eluolu oli raske
1865. aastal oli paljude talunike jaoks kogu maailmas neile harjumuspärane maaharimise viis samasugune nagu eelnevatel põlvkondadel ja paljudel juhtudel sarnane tulevaste põlvkondade omaga. Väikestel maalappidel kasvatati aedvilja ja veidi teravilja ning peeti käputäit koduloomi, sealhulgas sigu, lehmi ja kanu. Peaeesmärk oli kasvatada pere jaoks piisavalt värsket või mingil moel säilitatud toitu ja ülejääk ümbruskonnas maha müüa, kusjuures maaomanikule tuli renditud maa eest anda kuni kümnendik (kümnis) kogu saagist.
1865. aastaks olid väikepõllumeestele lisandunud uut laadi talupidajad, kes tegelesid maaviljelusega palju suurematel põldudel, olgu need siis nende endi omanduses või renditud. Mõned laitsid uut maaviljelusviisi, öeldes, et see võtab elatusvahendid neilt, kelle pered on seda maad juba aastasadu harinud. Kuid teisalt oli see ainus viis linnade ja tööstusasunduste üha kasvava elanikkonna toitmiseks.
Need talunikud vajasid töödega hakkama saamiseks abikäsi: Euroopas aitas ühes keskmises 200hektarilises talumajapidamises maa ja loomade eest hoolitseda vähemalt kümme meest ja poissi. Talunike ja nende abitööliste tööpäevad olid pikad ning rasked. Tavaliselt alustati päeva kell 5 hommikul, kui abilised seadsid hobused valmis või lüpsid lehmi. Töö kestis pimeda saabumiseni.
Paljudes taludes loodeti maaharimisel endiselt suures osas tugevatele härgadele, keda oli sel eesmärgil kasutatud juba aastasadu. Atra vedas sageli neljane härjarakend. 19. sajandi lõpuks olid pea kõikjal asunud nende asemele jõulised raskeveohobused, kelle tõrjusid omakorda järgmise sajandi keskpaigaks täielikult välja traktorid. 200hektarilise pindalaga talus oli tarvis vähemalt tosinat hobust. Põllutöömasinaid, mille ette neid rakendati, oli 1865. aastaks täiustatud. Kasutati suuremaid atrasid, millega sai künda rohkem maad, kuigi ühe rakendiga ei jõutud päevas künda rohkem kui hektari jagu põldu.
Esimesed külvimasinad leiutati 150 aastat varem ning aastaks 1865 külvati nendega seemet täpselt ja ühtlaselt.
Masinad tegid elu lihtsamaks
Vaid paar aastat pärast 1865. aastat jõudsid Euroopa taludesse esimest korda aurujõul töötavad lokomobiilid. Talunikele ja töölistele, kes olid endiselt härgadega harjunud, avaldas nende võimsus kindlasti muljet ja oli ehk isegi pisut hirmutav. Sageli vedas lokomobiilide paarisrakend enda vahel atra, et kündmine kiiremini kulgeks.
Sel ajavahemikul uuendati ka saagikoristamise võtteid. Sirp jäeti kõrvale ja kasutusele võeti hobuvankriga veetav lõikusmasin-vihuköitja, mis lõikas nagu tänapäevased kombainid pika lati külge kinnitatud terade abil vilja maha ja köitis selle siis vihkudesse või kimpudesse, mida sai kergesti üksteise otsa laduda. Vihud söödeti seejärel paigalolevasse viljapeksumasinasse, mis aitas vähendada viljakadu ja mille abil saadi loomade jaoks õlgi.
Suurem osa teraviljast läks endiselt ümbruskonnas kaubaks viljaturgude vahendusel, kui saak oli mõeldud edasimüümiseks, või viidi see otse veskisse. Talunikud võisid jätta kuni veerandi viljasaagist (esmajoones kaera ja odra) endale, et toita sellega loomi ja nende seas ka asendamatuid hobuseid.
Põllumajandusharidust peeti oluliseks
Hetkel kuum
1865. aastaks oli talupidajate käsutuses jõudsalt kasvav teadmistepagas põllumajandusteaduse ja -tehnika alal. Üksikud õnnelikud said õppida esimestes põllumajanduskoolides ja sarnastes õppeasutustes, näiteks Saksamaal Stuttgardis asuvas Hohenheimi ülikoolis, mis rajati 1812. aastal. Teised ammutasid nõuandeid ja uusi ideid äsja ilmuma hakanud põllumajandusajakirjadest.
Kanda kinnitas mõistmine, et täisväärtusliku saagi saamises on tähtis osa mullal. Paljud kasutasid maaharimisel neljaetapilist külvikorda: esimesel külviaastal kasvatati põllul nisu, teisel kaalikaid, kolmandal otra ning neljandal raiheinaga segatud ristikut. Nii oli saagiks vaheldumisi teravili ja juurvili, millega toideti muuhulgas loomi, kelle sõnnikuga põldu väetati. Peagi andsid maaharimisele edasise tõuke esimesed kunstväetised, näiteks superfosfaadid, kuigi läks veel päris mitu aastat, enne kui BASF tuli välja oma esimeste lämmastikväetistega.
Vili oli kõrges hinnas
19. sajandi lõpus oli keskmises Euroopa tootmistalus nisu saagikus 2,3 t/ha ja odra saagikus 2,1 t/ha. Ühendkuningriigis maksis 1865. aastal tonn nisu või otra umbes 15,20 eurot, kuid Põhja-Ameerikast sisseveetava vilja tõttu langes tonnihind sajandi lõpuaastatel 10 euroni. Arvestades aga seda, et talutöölise nädalapalk oli kõigest 0,80 eurot, siis oli vilja väärtus kõvasti suurem kui praegu, kuigi tootjale makstakse nüüd nisu eest kuni 200 eurot tonnist.
Talunikupere tavalised väljaminekud 1865. aastal
Tonn nisu: 15 eurot
Talutöölise palk: 42 eurot aastasRent: 6 eurot aastasLeib ja jahu: 6,75 eurot aastasJuust, või ja peekon: 3 eurot aastasToidukaubad: 4,3 eurot aastasPuu- ja aedvili: 4 eurot aastasLiha ja kala: 8 eurot aastasRiided: 7 eurot aastas
Allikad: www.victorianlondon.org ja Yeoman of the Cotswolds
HUVITAVAID FAKTE LÄBI 150 AASTA
Autor: Margus Saviste
Enimloetud
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele