Põllumajandustootja aasta 2013: üks suur teadmatus

Alepi sõnul on suurematel ettevõtetel probleemiks professionaalsete spetsialistide leidmine. Siinkohal on kindlasti suur töö ära teha Maaülikoolil. Oluliseks kitsaskohaks ja pärssivaks teguriks on Alepi hinnangul ettevõtted ja eraisikud, kes tegelevad põllumajandusega puhtalt toetuse saamise eesmärgil – ei tooda, aga võtavad võimaliku toetuse. Selle tulemusel on mingi osa maast aktiivsest kasutusest väljas ja on tõusnud ka maa ja rendi hind.  “Olulisima suunamuutuse toob kaasa kindlasti uus Maaelu Arengukava programmiperiood 2014–2020,” leiab Peeter Alep. “Piimatootjale on oluline, et uuel programmiperioodil ei seataks investeeringu meetmete määramisel kitsendavaid tegureid karja suurusele või müügitulule, mida esialgsetes aruteludes on soovitud rakendada.”

Samas väheneb tõenäoliselt ka investeeringute tegemiseks makstav maksimaalne toetussumma. Et meil piirmäärasid ei rakendata, leiab Alep, et selle tulemusel jäävad investeeringutoetustest ilma need piimatootmisettevõtted, kes toodavad suurema osa Eesti piimatoodangust. Programmiperioodil 2007– 2013 on suurtootjaid koheldud võrreldes väiketootjatega ebavõrdselt. Ebavõrdne kohtlemine tuleneb asjaolust, et suurtootja ei saanud tehnikainvesteeringute tegemiseks toetust. Kui väiksemad põllumajandustootjad (ja ka mitte tootjad) on saanud soetada tehnikat kuni 50% toetusega, siis suuremad tootjad (eelkõige piimatootjad) on pidanud tehnika täies mahus omavahenditest soetama. Samuti oli ebavõrdne loomakasvatusehitise investeeringutoetus (meede 1.4.2), kus toetuse maksimumsumma oli 500 000 eurot. Samas oli määratletud maksimaalne toetus loomakoha kohta (1656 eurot piimaveise koha kohta). Investeeringud loomapidamise tingimuste parandamiseks on väga suured, näiteks 500-kohalise veisefarmi ehitamise puhul langes toetuse määr kogu investeeringu puhul 25%le, samas kui väiksem tootja sai näiteks 200 või 300 lüpsikohaga lauda ehitamiseks 40 või 50%

Eesti ei kannata võrdlust Soomega

Eelmise aasta edukaimaks põllumeheks valitud ASi Grüne Fee Eesti tegevjuhi Raivo Külasepa sõnul ei ole meil aiandussaaduste tootmine väga levinud. Põhjused on tema sõnul selged –  tingimused on tootmiseks äärmiselt ebavõrdsed, motivatsioon selle valdkonna tootmisega tegeleda on paljudel tootjatel kas vähenemas või kadunud.

“Oleme võrreldes tollesama Soomega olukorras, mis on võrreldav jooksuvõistlustega – need, kes saavad kehvema positsiooni stardis, peavad kogu võistluse vältel teistest tunduvalt enam pingutama,” nendib Külasepp. “Tegelikult Soomega ei saagi meie tootjaid võrrelda, need on võrreldamatud. Olukord on pisut parem Lätis ja Leedus, kus riik on kodumaise tootmise selgemasse soosingusse asetanud. Meil on selles osas veel palju maad käia. Ma ei salga, et ka meie ettevõte on riigile maksude näol võrdlemisi suuri summasid maksnud. Paiguti aga tundub, et riigile pole meietaolist tootjat lihtsalt vaja. Peame ise omaette väärtuseks asjaolu, et meie elanikel on võimalus osta kodumaal toodetud aiandussaadusi, usun et ka see maksab midagi. Usume siiski olukorra muutusse – lähikuudel, mil EL võtab vastu uue põllumajandustoetuste eelarve“, selgitab Külasepp.

Koduturg on käest läinud

ASi Tartu Agro juhataja Aavo Möldri sõnul oleme praegu silmitsi olukorraga, kus pea 85% kogu põllumajandustoormest toodavad hinnanguliselt 120–130 kohalikku tootjat. Ta leiab, et nende ettevõtete juhid mahuksid ilmselt kõik ühte saali istuma. Seega on selge, et tootjate arv on vähenenud. Ega täpset tootjate arvu selles sektoris öelda ei ole vast võimalikki, kuna väga palju on ka n-ö passiivseid tootjaid. “Ma ei salga, et meie põllumajanduses toimuv on ka minule kui selle valdkonnaga iga päev kokku puutuvale inimesele segane,” tunnistab Mölder. “Paljuski on meil kujunemas hoiak, et trend võiks olla talu tasandil tootmiste osakaalu suurendamine, kuivõrd väiketootjail on paindlikumad võimalused eeskätt oma kauba müügiks – sisuliselt ostetakse väiksemal piimatootjal kaup otse käest ära. Ta ei pea lähtuma suurele turule müügi hinnast.”

Mölder nentis, et ELi toetuste ebavõrdsus pole kellelegi mingi üllatus, näiteks soomlased saavad teraviljatoetust 7–8 korda rohkem.  “Seetõttu ei jää suurematel tootjatel muud üle kui müüa oma kaup Eestist välja. Mõnda aega oli Venemaale müük väga hea, kuid nüüd on see turg kinni ja viime oma kauba mujale Euroopas,” rääkis Mölder. “Imporditav toore on meie töötlejaile odavam, ning see on turumajanduse tingimustes äärmiselt loogiline.”