Euroopat raputav hobuselihaskandaal on hea kohe mitmes mõttes, leiab Äripäeva toimetaja Anu Jõgi.
Esiteks toob ta ilmsiks toidu pikad eksirännakud, enne kui see meie ette lauale jõuab. Suurbritannia poelettidelt ära korjatud toodete liha sai Prantsuse firma Luksemburgi tehas vahendaja kaudu Küprose vahendajalt, kes ostis selle Hollandi vahendaja kaudu Rumeenia tapamajast, selgitati hobuseliha teekonda. Liha ise nii pikka rännakut vast ei teinud, aga juba paberite liikumine võtab oma aja ja näitab, et kellelegi on käänuline tee kasulikum kui otsene.
Teiseks näitab see meile, et me ei tea, mida me sööme. Ei tea seda, mis looma liha laual on, ega seda, kust see tulnud on. Toodetud selle tootja või poeketi tellimusel on tihti kõik, mida me teada saame.
Ei ole meid siin aidanud ka euroliidu direktiivid, mis toidukaupu defineerivad, nimetades näiteks osa asju juustuks ja teisi juustulaadseteks toodeteks. Abi poleks ka uutest rangematest nõuetest, sest nagu ka hobuselihajuhtumist näha, taandub lõpuks kõik tootjate aususele. Toote pakendil kirjas olev koostisainete loetelu pole tihti edasi andnud mitte infot, vaid on toiminud reklaamsildina.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Põllumajandus esilehele