Põllumehed: ühistegevusest on lihtsam rääkida kui teha

Avispeamees OÜ eestvedaja, Põllumeeste ühistu KEVILI nõukogu esimees Jaak Läänemets lisas, et koostööks on vaja endal panustada, aga „tehtagu“ mentaliteediga ei tule koostööst midagi välja. „KEVILI näitel võin öelda, et koostööd saab ja peab õppima tegema. Pean täiesti normaalseks, et põllumeestel on oma töötlev tööstus, sest ainult tooraine tootmiseks puuduvad meil maailmaturul eelised – vaja on luua lisandväärtust. Teiselt poolt näitavad Skandinaavia tugevad ühistud, et toorainet kontrollides on ka tööstusel lihtsam konkurentsis püsida,“ arvas Läänemets.

Tänavuse aasta põllumajandussektori tippjuhiks valitud Kehtna Mõisa OÜ juhatuse esimees Märt Riisenberg märkis, et põllumeeste ühiste koostegemiste suurendamiseks  toodangu müümisel ning  sisendite ostmisel on vajalik usalduslike suhete tekkimine koostöövalmis põllumeeste vahel  ning  iga põllumehe tunnetus üksitegutsemisega kaasnevatest riskidest-ohtudest. Suureks abiks oleksid koostöö soodustamiseks tootjagruppide tegevustoetused ning investeeringutoetused.

„Praegu ostab enamus Eesti põllumehi oma sisendid firmadelt, mis on algselt kuulunud Põhjamaade põllumeestele ja laienenud Eestisse. Aastakümnete pikkuse tegevuse tõttu on need saanud väga tugevaks ja meie põllumeestel on nendega väga raske võistelda,“ nentis põllumajandusettevõtte OÜ Estonia nõukogu esimees Jaanus Marrandi. „Sama lugu on ka  töötleva tööstusega. Ega siin ei ole võimalik jalgratast leiutada: kui see oli kasulik mujal, siis on see nii ka meil. Ühisest tegevusest on aga alati kergem rääkida kui seda teha, sest see nõuab paljuski enesesalgamist ja ka karismaatilist eestvedamist. Ja mõlemast on alati puudus!“

Marrandi sõnul kipub ikka nii olema, et kui turg on üleval, siis on vähe neid, kes räägivad ühistegevusest. Meelde tuleb see aga alati häda sunnil siis, kui turg on madalseisus. „Ega siin muu ei aitagi, kui teadlik ja plaanipärane omavaheline kokkulepe ja karismaatiline – ja rõhutan – omakasupüüdmatu eestvedamine. Siis tuleb ka edu. Mina ei usu, et kedagi on võimalik panna ühiselt tegutsema ainult kuskilt kõrgelt või suure toetusrahaga,“ oli Marrandi kindel.

Põllumeeste eesmärk peab olema tööstuste omamine

Marrandi hinnangul võiks Eesti põllumeeste eesmärk olla oma tööstuste omamine. „Toodangu lisandväärtus võiks jääda tootjatele. Nii on võimalik ka paremini mõjutada turgu endale soodsamas suunas. Eesti põllumehed on tegelikult juba kaotanud võimaluse mõjutada sealihaturgu.  Elusloomade väljavedu on küll avaldanud mõju, aga et see ei ole väga tõhus, on näha kasvõi sellest, mis juhtus, kui Venemaa pani piirangud peale,“ nentis Marrandi.

Piimatootmises on seni veel pisut teistmoodi, aga Marrandi arvates see enam kaua nii ei kesta, kui põllumehed ei tule oma mugavustsoonist välja ja ei püüa oma raha kokku pannes tööstuste tegevusse sekkuda. „Soome piimatootjatele kuuluv ettevõte ajab kindlasti strateegilises plaanis enda omanike asja. Ei maksa arvata, et igavesti jääb kestma ka Leedu toorpiima eksport positiivses võtmes. Kui Leedu tööstuste turuosa muutub järjest suuremaks, siis kuskilt muutub ka nende hinnapoliitika. Turumajanduses ei kingita kellelegi midagi niisama,“ rõhutas Marrandi.

Ta lisas, et on äärmiselt kahetsusväärne, et samal ajal, kui piimatootjad on jõudsalt arenenud, pole suutnud Eesti piimatööstused turu muutumise ja nõuetega kaasa minna. „Kuhu kadus äriinitsiatiiv, mis peaks ütlema, et kui ma suudan rohkem piima kokku osta, selle ümber töödelda ja maha müüa, siis saab ka rohkem teenida? Leedukad on seda suutnud, aga eestlased mitte. Kahjuks on ka ainukene mandri-Eestis toimetanud ühistööstus maksnud oma omanikele konkurentsitult kehvemat piimahinda ja tegutseb jätkuvalt väheambitsioonikalt. Nii et kui piimatootjad tahavad ka mõne aasta pärast olla Eesti piimaturu mõjutajad, siis tuleks hambad ristis ka oma tööstuse rajamisega tegeleda. Sada aastat tagasi ehitas Eesti rahvas korjanduse abil Estonia teatrit: keegi ei uskunud, et sellest võiks saada üks määravaid kultuuritempleid, aga läks teisiti!“