Maaelu arengukava võib pakkuda uusi võimalusi

Kui Riisenberg arvas, et arengukavasse planeeritud 30 miljoni eurone toetus põllumajandustootjatele ühistootmise korraldamiseks ajendab põllumehi ja toidutööstuseid koostööle, siis Marrandi hinnangul ajab see hoopis osapooled vältimatult tülli. „Paratamatult meenub minevikust, et omal ajal said SAPARD-i toetust kõik tööstused, kes viisid ennast ka nõuetele vastavaks. Elu ei vii edasi mitte ükski toetus, kui pole edasiviivat äriinitsiatiivi,“ arvas Marrandi.

Ta lisas, et lihatööstuste puhul on ilmselt muutusi raskem saavutada, kuna ühelt poolt on õige aeg mööda lastud ja teisalt pole selles valdkonnas ka nii suurt toodangu ülejääki siseturust. „Piimatöötlemise puhul on vaja 40% toodangust eksportida ja see peaks ikkagi olema lisandväärtusega kaup, mitte toorpiim. Mõistlik on, et  töötlemise raha jääks Eestisse ja on hädavajalik, et suudetaks vastata Eesti piimatootmise ja ekspordi väljakutsetele. See on riiklikult oluline küsimus ja seepärast ilmselt võiks ka lugeda talutavaks riigi sekkumist. Usun, et nii  põllumeestel kui ka Eesti riigil ei oleks suurt vahet, kui selline äriinitsiatiiv tuleks mujalt erasektorist, aga nagu öeldud, siiani pole sellega piima puhul hakkama saadud. Eks siingi päästaks lõpuks koostöö ja terve mõistus.“

Jaak Läänemetsa sõnul ei saa Eesti põllumajandus olla vähem toetatud kui naaberriikides ning ta lisab, et ühistootmiseks planeeritud toetus tekitab ühest küljest tõesti ebavõrdset konkurentsi ühistuliste ning mitteühistuliste tööstuste vahel. Teisest küljest on see selge viis aidata meie põllumajandusel kiiremini lisandväärtust luua ning maailmaturukonkurentsis edeneda. „Pean sellist viisi eelistatuks lihtsalt „lennukilt raha külvamise“ asemel. On tõenäoline, et selliselt jagatav toetus ei lähe ebaefektiivse tootmise toetamiseks, erinevalt mingist osast otsetoetustest.“

„Ettevõtluse aluseks on inimeste isiklik initsiatiiv – ettevõtjal peab olema selge idee ja tahe. Riik saab vaid luua ettevõtlusega tegelemiseks soodsa keskkonna. Maapiirkondades on maaelu arengukava meetmetest ettevõtluse arendamisel ja alustamisel väga palju abi. Ehkki tõsi, maaelu arengukavale üksi ei saa panna ootust kogu maapiirkondade elujärge tõsta – see aitab ennekõike kaasa põllumajandusliku ettevõtlusega tegelemisele ja maamajanduse mitmekesistamisele. Nii et maapiirkondade arengusse peavad panustama ka riigi teised programmid,“ sõnas Padar.

Maaelu arenguks on vaja lisaks põllumajandusele areneda ka muudes valdkondades

„Põllumajanduses tegutseb Eestis kokku põhitegevusena kokku ümmarguselt ainult 25 000 inimest. Kui seda numbrit vaadata, siis on selge, et maaelu areng ei sõltu enam peaasjalikult põllumajandusest. Maaettevõtluse areng ei ole seega ainult põllumajanduse või  MAK-i küsimus, vaid laiem riiklik teema. Maaettevõtlus areneb paremini seal, kus on juba olemas tugev alus. Näiteks OÜ Estonia on küll puhas põllumajandustootja, aga ma oskaksin kohe tuua vähemalt paarkümmend erinevat töökohta, mis ei huvita otse meie ettevõtet, aga tulenevad paljus meie tegevusest. Elekter, farmide tehniline teenindus, veterinaaria ja sõrahooldus,  biogaasijaama energiaga seotud võimalused, transpordiga, ehitusega seotud ettevõtjad...,“ loetles Marrandi.

Ta lisas, et ka siin oleks võtmesõnaks klastrite teke ja koostööst tekkiv uus kvaliteet piirkonnas. „Nii annab kõik maapiirkonnad ära kirjeldada ja leida konkreetsed valdkonnad, mis on olukorrast tulenevalt paiguti erinevad ja siis annab neid soodustada. Oleks ainult initsiatiivi! Äärmine rumalus oleks vastandada põllumajandust ja muud nn maaettevõtlust. Ma ei usu niisuguseid maa- ja väikeettevõtluse „edendajaid“, kes näiteks maaelu arengukava (MAK) aruteludes selliselt on esinenud. Sealt paistab pigem omakasu huvi mõne MAK miljoni kui tegeliku ja tervikliku maaelu arengu vastu,“ nentis Marrandi.

Ka Läänemetsa sõnul takistavad maal ettevõtluse arengut kohalike omavalitsuste võimetus ja vahendite puudus luua  ettevõtlust soosiv keskkond: et oleksid korras kohalikud teed, olemas normaalse kiirusega internetiühendus ning mõistliku hinnaga elektriliitumine jne.

Riisenbergi sõnul saab maale saab tuua rohkem ettevõtlust, kui lahendada põllumajandusettevõtete tegelikke probleeme. „Kindlasti ei kuulu viimase tegevuse hulka vastuolude lõkkele puhumine suurte-väikeste tootjate vahel,“ toonitas ta. „Ettevõtja tasandil on sellist vastandamist valus tajuda – igapäevaselt toodame ja müüme koos  piima, ostame ühisostudena  tootmissisendeid, korraldame õppepäevi-väljasõite, arutame piimatööstuse rajamist. Eestimaa Piimatootjate Ühistus on nii suuremad kui väiksemad piimatootjad.“