Kuldne tund ja nutikas tehnoloogia: tänapäeva farmid kasvatavad tervemaid vasikaid

DeLaval OÜ farminõustaja Erki Kurakin rõhutab, et esimesed 60 minutit pärast vasika sündi on kriitilise tähtsusega. Kohe pärast sündi viiakse vasikas tema tervise nimel puhtasse individuaalboksi, siis töödeldakse naba antiseptikumiga ja valmistatakse ette ternespiima jootmine. See peab toimuma esimese tunni jooksul ja peab olema soe, kvaliteetne ning koguseliselt piisav – soovituslikult 3-4 liitrit ehk kuni 10–12% vasika kehakaalust esimese ööpäeva jooksul. Ternespiim on parim kaitse haiguste vastu, eriti arvestades, et ainukesed antikehad saab vasika organism just ternest.

„Ternes on vasika immuunsuse alus,“ kinnitab ka Tavex OÜ loomakasvatusjuht Aare Külvja. Ta lisab, et Tavexi farmis eraldatakse vasikas emast kohe pärast sündi ja seda ennekõike vasika tervise nimel – rotaviiruse ja krüptosporidioosi oht on suurim just alguses. Lehmadel on samas muidugi rotaviiruse ja teiste haiguste vaktsiinid tehtud, et riski vähendada.

Tavaliselt hoitakse vasikaid individuaalboksides põhu peal 2-3 nädalat. „Kauem ei hoia, sest uutele vasikatele on vaja teha ruumi“ märgib loomakasvatusjuht. Seejärel liiguvad nad rühmasulgu, kus on maksimaalselt 15 vasikat. Seal söövad nad amme abil ja püsivad kuni 75. päevani, mil toimub võõrutamine.”

Külvja sõnul on s otsialiseerumine vasikate arengus ülitähtis: „Individuaalperioodil jälgivad farmitöötajad peamiselt, et vasikas joob regulaarselt. Piima antakse erinevalt, 2-4 korda päevas (pullid 2x ja lehmikud 4x ööpäevas), selle temperatuur peab olema ideaalne. Õige temperatuur on vähendanud märgatavalt kõhulahtisuse juhtumeid.”

Tahke sööt tuleb mängu juba individuaalperioodil. Algul pakutakse väikestes kogustes müslit, hiljem lisanduvad starter ja hein. „Alguses pannakse müslit lihtsalt peoga ette,“ räägib Külvja. „Kui starter ja hein on vabalt saadaval, harjub loom vaikselt lisasööta sööma. „Enne piimast võõrutamist hakkavad vasikad saama oma vanuse grupi ratsiooni.“

Võõrutamine kestab umbes nädala ja põhineb vanusel ja kaalul. „Kui mõni vasikas on kehvema väljanägemisega, siis anname talle lihtsalt rohkem aega“ ütleb loomakasvatusjuht. „Jälgime hoolikalt, et loomad saaksid piisavalt juua, seda jälgivad töötajad rakenduse jootmise koguse indikaatori abil. Oluline on ka keskkonna puhtus ja piisav ruum. Võõrutusel jälgime kaalu ja vanust. Kui vasikas näeb kehv välja, pikendame võõrutusperioodi.“

Suurimad riskid on kõhulahtisus ja hingamisteede haigused, aga need on automatiseeritud söötmissüsteemide ja puhtamate poegimisalade kasutuselevõtuga märgatavalt vähenenud. „Samuti kasutatakse vajadusel elektrolüüte“ selgitab Külvja. Kurakin lisab, et määrava tähtsusega on farmitöötajate roll – hea talitaja märkab probleemi koheselt ja nii on ka tema enda töö lihtsam.

„Kui varem oli meil ühes kuus kümneid ravivajavaid vasikaid, siis näiteks tänavu juunis said ainult kaks vasikat kõhulahtisuse ravi ja kaks hingamisteede ravi,“ kirjeldab Külvja. Ta kinnitab, et ennetuses mängib suurt rolli just puhtam poegimisala – põhupõhise asemel kasutatakse mati peal poegimist, mis vähendab nakkusriski.

Kui varem tähendas vasikate söötmine ämbreid ja lutitamisele kuluvat aega, siis nüüd on appi tulnud tehnoloogia. Automaatsööturid ja nutikad lisaseadmed on vähendanud töökoormust ja stressi nii inimestel kui ka loomadel. Muidugi peab töökorraldus olema Kurakini sõnul struktueeritud, et töökoormuse vähenemise asemel ei tekiks asjatult masina töö üle tegemist.

DeLavali CF600C ja CF1100C automaatsööturid hoiavad piima õigel temperatuuril ja jagavad selle väiksemaks portsjoniteks. Samuti annavad masinad andmeid iga vasika kohta: kui palju ta joob, kui tihti söömas käib, kas on kõrvalekaldeid. Kui isu langeb, on see kohe näha ja saab kiiresti reageerida. Lisaks on olemas DeLavali CalfRail, mis viib piima iseseisvalt otse individuaalboksidesse kuni kaheksa korda päevas. Samuti saab äpist otse jälgida, kui palju on vasikas joonud ning mis on tema joomise kiirus. Koguse või joomiskiiruse langus viitab probleemise ja kiire reageerimise korral on võimalik haigust ennetada.

Vasikad harjuvad Külvja sõnul uue süsteemiga kiiresti. „Mõni saab aru juba esimesel korral, teisel läheb paar jootmiskorda. Ämbrist jootmisel on mure, et piim jahtub ära ja lööb kõhu lahti, automaatsöötjaga seda riski ei ole,“ selgitab farmijuht. Kõik see tähendab vähem haigusi, vähem käsitööd ja rohkem kindlust, et iga vasikas saab parima alguse. Just käsitöö koormuse vähenemine aitab suuremat tähelepanu suunata vasika tervislikule seisundile, kuna järjest vähem peab tegelema haiguste või käsitsi jootmisega.

„Kuldne tund” on võtmesõna, kuid sellele järgnevad nädalad on sama olulised. Nutikad söötmissüsteemid, puhtus ja järjepidev jälgimine on toonud tulemuseks tervemad loomad ja rahulikuma tööpäeva farmerile. Eesti farmides ei tähenda vasikakasvatus ainult piima ja põhku, vaid ka täpsust, tehnoloogiat ja hoolt igas detailis. „Meie eesmärk on eelkõige madala haigestumine“ võtab Aare Külvja kokku. „Nii saame mullikad sobivasse seemenduskaalus õigel ajal. Tänu tehnoloogiale ja järjepidevale jälgimisele on meil täna tervemad loomad ja rahulikum tööpäev töötajatele. See on uus normaalsus, mis aitab farmi efektiivselt juhtida.“