Autor: Meelika Sander-Sõrmus • 2. august 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõige üldisem juhis looduses liikujale on see, et kui maaomanik pole selgelt mõista andnud, et ta võõraid oma maale ei soovi, võib rahuliku südamega looduses viibimisest rõõmu tunda, seal hulgas ka öisel ajal. Kui varasema seaduse järgi ei tohtinud võõral maatükil pärast päikeseloojangut viibida, siis uues seaduses seda keeldu pole. Lubatud on ka tähistamata eramaal ööbida ja telkida, kuid kui soovitakse laagrisse jääda kauemaks, kui 24 tundi, siis tuleb maaomanikult luba küsida.

Samuti võib igaüks, kuni maaomanik pole teisiti määranud, korjata metsast seeni, marju, pähkleid, mahalangenud oksi ja muid seesuguseid loodussaadusi. Küll aga ei tohi kasvavatelt puudelt murda oksi või koorida puukoort.

Looduses liikuja põhilised õigused ja kohustused on kogutud uude keskkonnaseadustiku üldosa seadusesse. Varem pidi matkaja neid kokku otsima asjaõigusseadusest, veeseadusest, looduskaitseseadusest, kalapüügiseadusest ja mujalt. Eelnimetatud õigusaktid täpsustavad endiselt erilisemaid olukordi, näiteks kuidas käituda kaitsealadel, veel liigeldes või kala püüdes. Tervikuna on keskkonnaseadustiku üldosa seadus Eesti õiguskorras täiesti uus nähtus.

Ülevaatlikku artiklit igaüheõiguse muutuste kohta saab lugeda viimasest Eesti Looduse numbrist ning seadust saab lugeda Riigi Teatajast.