Põlluinfo: Räägime oast ja hernest ja kartulimardikast

Hernes ja Uba

Kuna uba on meil sel aasta väga laialt kasvatatav kultuur on hea kirjutada natuke ka oa levinumatest haigustest ja nende tõrjest.

Laikpõletikku võivad põhjustada erinevad seenhaigused. Haigus nakatab nii uba kui hernest kui ka teisi liblikõielisi kultuure. Nakkus on ohtlik tõusmejärgus, kus haigus võib üle minna varrelt kasvukuhikule ja põhjustada taime hukkumist juure mädanemise tagajärjel. Kasvuaegselt tekivad taime lehtedele, vartele, kauntele ja seemnetele ümmargused või piklikud, algul pruunid ja hiljem keskelt heledamad tumepruuni servaga laigud. Laikudel asetsevad väikesed tumepruunid täpid on seene viljakehad. Vartele tekivad pruunid laigud ja triibud, alumises varreosas võivad tekkida haavandid. Haigusesse nakatumist soodustab suur õhuniiskus (90...100 %) ja temperatuur 15- 20°C. Haigusetekitajad säilivad seemnetes 5...10 aastat, taimejäänustel kuni üks aasta. Kasvuhooajal levib haigustekitaja tuule ja veepiiskade abil. Vältimiseks kasutage haigusvaba seemet ja haiguskindlaid sorte. Valige optimaalne külviaeg ja külvisügavus, külvikorras pidage kaunviljadega 2-4 aastat vahet.

• Rovral Aqva Flo, hahkhallituse ja valgemädaniku vastu hernel, oale registreeritud ei ole. Kulunorm 1,0 l/ha, pritsitakse õitsemise alguses. Lubatud kasutada kolm korda hooajal, intervalliga 14 päeva.

Kartulimardikas ja selle tõrje

Kuigi kartulimardikat pole ma veel sel aastal näinud, aga päringuid kartulimardika tõrje kohta on mitmeid, siis siinkohal annan selle kohta väikese ülevaate. Kevadel kui temperatuur tõuseb üle 15°C, väljuvad nad mullast ja asuvad toiduotsingule. Kartulimardika emane hakkab munema, kui õhutemperatuur on tõusnud vähemalt 18°C-ni. Valmik roodab kartulilehti. Kartulimardikad munevad kartulilehe alumisele küljele. Tõugud on oranži värvi mustade täppidega ning kaetud karvakestega. Tõugud toituvad esialgu koorumiskohas, närides lehe sisse väikeseid augukesi nii, et epidermis jääb terveks, tekib iseloomulik akensööm. Hiljem rändab pesakond üle kogu taime laiali ning süüakse nii lehti kui varsi. Kartulimardikal on resistentsust tagav geenide kompleks ning 10-15 põlvkonna vältel võib tal tekkida tõrjepreparaatide suhtes resistentsus.

Üldiselt on neid suhteliselt lihtne tõrjuda, eriti kui tunda nende bioloogiat. Arvestama peab sellega, et tõrje on efektiivne, kui seda tehakse regulaarselt. Kahjustuse vähendamiseks kasutage viljavaheldust ning rajage uued põllud eelmise aasta omadest kaugemale. Kui põldude vahe on 1500 m jõuab mardikas sinna puhtjuhuslikult (nt tormituultega). Kasvatamiseks valitakse kartulimardikate poolt vähemkahjustatavad sordid. Õigeaegselt ajastatud mullaharimistööd nagu kobestamine, muldamine ja rohimine vähendavad arvukust. Mullaharimistöödega hävib hulgaliselt vastseid, nukke ja mardikaid. Mineraalväetiste kasutamisel suureneb kartulitaimede vastupanuvõime. Eelidandatud seemnekartuli kasutamisel on taimede areng kiirem ja nad saavutavad kahjurile suurema vastupanuvõime. Tärganud kartuli kohene muldamine kaitseb noori taimi. Keemilist tõrjet tehakse siis, kui 2...5 % taimedest on kahjustatud. Keemiline tõrje on efektiivsem, kui seda tehakse koheselt vastsete ja noormardikate ilmumisel. Munadele tõrjevahendid ei mõju, seega kui avastate peale pritsimist hulgaliselt kartuli lehe alumisel küljel munakogumikke, tuleb ilmselt teha tõrjet paari nädala pärast uuesti. Eriti kui on kasutatud kontaktse toimega insektitsiide. Kartulimardika tõrjeks on näiteks lubatud kasutatud kontaktsetest toodetest Fastac 50, Decis Mega, Karate Zeon, Kaiso ja süsteemsetest Actara 25 WG, Proteus OD. Lisaks on registris kontaktse ja fumigantse toimega toode Pyrinex Supreme ning mahetootjatele on lubatud kasutada NeemAzal-T/S.

Loe ka herne ja oa lehekaudsest väetamisest SIIT.