Tiit Tammsaar: SAKi anatoomia

Paistab, et kõik on selge. Kriisi süüdlane on metssiga, kes tuleb pea kõigi valimatute vahenditega siit maamunalt minema pühkida. Ürituse läbiviijaks on jahimehed, kellele feldmarssal Pomerants on ukaasi alla andnud ja kui tema käsulauda hobijahimehed ei täida, siis võetakse neilt lihtsalt jahimaa ära ja punkt. EJS juhtkond on kinnitanud, et koostöös riigiga on metsalise peatamine võimalik. Rõhutaksin - koostöös - aga mitte käskude jagamise kaudu, mida riik praegusel momendil kultiveerib. Jah meil on täna kriisiolukord ja riik peaks sellisel juhul ka adekvaatselt käituma ja täiendavaid meetmeid ja ressurse kriisi likvideerimisse paigutama. Aga kas asi on ikka nii ilus, kui näidata tahetakse.

Kõigepealt hakatakse jahimehi hirmutama, et kui te oma tapatööd korralikult ei tee, siis te metsa üldse enam tulevikus ei saagi. Selline käitumine riigiametnike poolt on pehmelt öeldes kummaline. Ei ole minu sügava veendumuse kohaselt õigust ega seadusandlikku võimalust lihtsalt vabu kodanikke käsutada tapatalguid korda saatma. Selleks peaks riik ikka dialoogi pidama ja ka tingimusi looma. Seadusemuudatustest jäeti aga välja näiteks küttimist lihtsustavad lisaseadmed nagu öösihik ja summuti. Jahimehed ju teavad, et nende lisaseadmete mittelubamise taga on siseministeerium. Siin ilmneb riigi silmakirjalikus oma täies hiilguses. Samal ajal julgustatakse kaitseliitlasi endale relvi koju hoiule võtma.

Küsin siinjuures retooriliselt, kas kellelegi meenub registreeritud jahirelvaga korda saadetud tahtlik kuritegu? Ju peab ikka tohutu hirm olema riigil oma kodanike ees, et ei usaldata oma jahimehi, samal ajal meelitatakse kaitseliitlasi relvi koju võtma. Ilmselt on asjaomastele teadmata, et maal suures osas kaitseliitlased ongi jahimehed. Midagi ei ole kuulda stiiimulitest kütitud loomade eest, nii nagu seda tegi Läti vabariik. Miks seda vaja on? Aga sellepärast, et sealiha hinnad on muutunud pea olematuks (alla 1€ kilo eest). Selliste hindade juures peavad jahimehed aga lihtviisiliselt oma niigi kulukale hobile veel tublisti peale maksma. Lubatud külmkambrid loomade hoidmiseks saabuvad ilmselt koos talvega. Vereproovid veetakse üle riigi Tartusse kokku ühte laborisse, kus nendega ei jõuta lihtviisiliselt toime tulla. Jne.jne.

Ja kõige lõpuks öeldakse, et muudame sea väikeulukiks, keda võib iga maa ja metsaomanik oma äranägemist mööda nottida, nagu soovib. Sellist saatust käimasoleva aasta suursugusele aasta ulukile ei osanud jahimehed küll ennustada. Muide, kui see lindprii staatus teoks saab, siis pühivad jahimehed küll oma käed sellest jahikultuuri ja tavade mutta tallamise üritusest puhtaks ja ulukikahjud jäävad siis maaomanike kanda. Rõhutan: jahimehed kütivad nii palju loomi, kui vähegi võimalik ja olenemata alla antud ukaasidest ja hirmutamisest. Aga jahieetika põhireeglite vastu minek oleks hukatuslik kogu Eesti rikkalikule faunale.

See lugu on kirjutatud lihtsalt sügavast murest Eesti looduse ja põllumajanduse pärast ja riigi soovimatusest dialoogi pidada oma kodanikega, kes kõigele vaatamata on nõus ühistöös meid tabanud kriisist välja aitama, kui vaid riik oma kodanikega rääkida suvatseks ja nende põhjendatud ettepanekuid kuulda võtaks.

Autor: Tiit Tammsaar