Maaettevõtluse reality: Jaanihanso Siidrivabrik

Maaettevõtluse reality: Jaanihanso Siidrivabrik  Foto: Veronika Roosimaa.

Jaanihanso Siidrivabriku peremees Alvar Roosimaa kirjutab, kuidas temast sai maaettevõtja ja miks. Huvitavat lugemist!

Viimasel kolmel aastal olen ellu viinud eksperimenti, mis seisneb päris ehtsa maal asuva tootmisettevõtte tekitamises, putitamises ja arendamises.

Selleks on vaja olnud kogu omandatud haridust, töö- ja ettevõtmiskogemust ja kõiki kättesaadavaid sääste. Kõiki eelnimetatuid on mul ehk olnud rohkem, kui keskmisel alustaval maaettevõtjal, ja seetõttu ei ole ma kunagi tikkunud teisi õpetama või patroniseerima, veel vähem romantiseerima või missioonitundest jutlustama. Valdkonnas, kust ma tulin, tavatseti öelda, et see, kes teab, ei räägi ja see, kes palju räägib ja teisi õpetab, ilmselt ei tea eriti.

Kunagi rohkem kui kolm aastat tagasi tekkis mul mõte, et võiks hakata siidrit tootma. Ma olin selleks hetkeks väga paljusid ettevõtteid kõrvalt näinud ja imetlus inimeste ees, kes edukalt midagi reaalset toodavad, oli kogu aeg süvenenud. Kindlama aluse sellele mõttele andis, et millalgi aastatuhandevahetusel olin ostnud omale maamajaks vana rehielamu. Tegu oli ellujäämisinstinkti mingi vormiga. Vaja oli muutust eluviisidesse. Kuidagi tekkis idee, et kui mul on maamaja, mida on vaja kogu aeg kõpitseda, siis see annab mulle legitiimse põhjuse minna nädalavahetuseks linnast ära.

Kes veel mäletab neid aegu, siis see oli enne Euroopa Liitu ja eurot, ehk siis maaelu oli absoluutses madalseisus. Pärnu kinnisvaramaakleri teine valik asus külakeses Rapla- ja Pärnumaa piiril. Heas korras rehielamu koos aidahoone ja puurkaevu ja kõige juurdekuuluvaga maksis tollal samapalju, kui täna paar hektarit kesist põldu. Kesine põld ei maksnud tollal kusjuures üldse midagi, sest keegi ei tahtnud osta. Vastu kehtivat trendi ostsin, kui keegi juhtus pakkuma minu maja ümber ja läheduses.

Plaan töötas. Õppisin kasutama algelisi tööriistu. Endale eriti viga ei teinud. Pärast õppisin isegi suuremaid ja mootoriga tööriistu käsitlema. Paljud lõhkusin esimesel ringil ära, ise jäin ikka terveks. Kuskilt tekkisid lapsed, laienesime sahvrisse ja ülakorrusele ja lõpuks rehe alla. Viimasena viskasime sita laudaotsast välja ja tegime autole ka katuse alla ruumi, aga auto ikkagi ei jõudnud sisse. See oli juba 2013. aastal ja garaazi võtsid üle mahlapress ja siidritünnid.

Üks tähelepanek, mis silma jääb maal tehtavate mõnusate tegemistega, on arvamus, nagu võiks hobi olla nagu töö ja tuua raha sisse. Tegelikult muidugi lõpeb hobi selle koha juures ära, kui sa kellegilt raha küsid. Sellest hetkest võtad sa vastutuse ja tegevusest saab töö - mis võib ja peakski sulle endiselt meeldima. Kui sellest murdekohast aru ei saada, sünnivad tooted ja teenused, mis on "kodukootud" ja "põlve otsas tehtud". Kumbki hinnang ei ole tavaliselt mõeldud positiivsena.

JAANIHANSO TALU

Jaanihanso on ajaloolise talukoha ülesehitamisel loodud siidrimaja, kus eeskujuks on Somerseti siidrifarmide vaimus tootmine -  omavahel põimuvad kohalikku keskkonda väärtustav looduslähedus, kõrge kvaliteet ja traditsioonid.

Roosimaa perekond ostis Jaanihanso aastal 2000. Teadmine talu ajaloost pärineb kohapealt leitud ürikutest ja värava tagant mööda jalutanud vanemate külaelanike mälestuskildudest. Maja arenemise lugu on ajapikku kokku kasvanud meie enda kasvamisega. Mõni aasta suurem projekt suurema väega, aga pidev nokitsemine paremuse suunas. Kui kõik katusealune on lõpuks elamiskõlblikuks kohendatud, pidi auto oma värskeltremonditud garaazist välja kolima, et siidritünnidele ja õunapressile ruumi teha. Seal valmiski meie esimene Jaanihanso No.12 Vintage 2013.

Vaata lisa: www.jaanihanso.ee

Esimene siider valmis kohalikust, oma külas kasvatatud, õunast.  Foto: Veronika Roosimaa.

Otsus oli tehtud: hakkame tootma siidrit

Rajati ka oma õunaaed.  Foto: Veronika Roosimaa.

Kui Eestisse tagasi jõudsin, panin külapoodi kuulutuse üles, et ostan mahlaõunu. Oli oktoobri keskkoht juba, inimesed olid veidi umbusklikud, aga sain paar tonni õunu kokku ja pressisime nendest garaaziesisel mahla välja. Sellisele konkreetsele tegevusele eelnes periood, kus ma arvasin, et siidritegemist peab alustama õunapuude istutamisega. Õnneks jõudis kiiresti kätte selgus, et tahtmised-võimalused ei lähe õunapuu kasvukiiruse perspektiiviga aegruumis üldse kokku. Nüüdseks oleme küll ka ligi 4000 õunapuud maha pannud.

Olin kuulnud ka, et igasuguse tegevuse jaoks saab toetusi ja projektirahasid. Sain mõne tuttavaga kokku, lugesin ja uurisin veidi. Ja tulin selg ees kiiresti sellest uksest välja tagasi. Sissekirjutatud skeemitamine ja tohutu ajaressursikulu olid ainsad kindlad veendumused, mis esmapilgul tekkisid. Loomulikult saab "siidrivillimise masin" asemel kirjutada "limonaadivillimise masin" ja tervistkahjustavast amoraalsest (ministri tsitaat): "surmaga kauplemisest" saab hoopis tore lastesõbralik ettevõtmine. Masin on muidugi täpselt sama. Jätsin selle tegemata, et hoida kokku aega. Minu projektirahade hankimise selle etapi võtab hästi kokku Töötukassa peaspetsialisti poolt lähetatud kiri, mis teatab ettevõtmise alustamise toetuse mitteandmisest. Spetsialist teeb antud kirjas minu 4474 eurose toetussoovi toeks lähetatud äriplaani pihuks ja põrmuks ning võtab selle elegantselt kokku lõpulauseks: "Kuna äriplaan on eeltoodud põhjustel suure riskiga, otsustati toetust mitte anda."

Niisiis, hakkasime garaazist pihta.

Alaplaneerimisest suurem oht on üleplaneerimine.

Alvar Roosimaa: Õnnefaktori tähtsust alahinnata on vale.  Foto: Veronika Roosimaa.

Kui kellegil tekkis ülalkirjutatud lugedes tahtmine ettevõtlusega proovida, siis on mul kogemusest kaks abistavat tähelepanekut.

Esiteks, riik Eestis väikeettevõtlust ei toeta. Kui eelmise valitsuse algusaegadel algas iga pressikonverents sõnavõtuga sellest, kuidas prioriteet on väikeettevõtluse areng, siis see jäigi tühjaks jutuks.

Aga teiseks - ja palju olulisemaks - tähelepankeuks on see, et Eestis on kõik hea tahtmise olemasolul kiiresti tehtav, sest suurepärane infrastruktuur on olemas ja inimesed ametites on eranditult olnud pragmaatilised ja vastutulelik. Ilmselt on mul inimestega õnne olnud. Aga õnnefaktori tähtsust alahinnata on üldse kõige rumalam viga, mida teha saab.

Alvar Roosimaa

Jaanihanso Siidrivabrik

Jaga lugu:
PÕLLUMAJANDUSE UUDISKIRJAGA LIITUMINE

Telli olulisemad põllumajanduse uudised igal nädalal enda postkasti.

Pollumajandus.ee toetajad:

Meelika Sander-Sõrmus
Meelika Sander-Sõrmuspollumajandus.ee juhtTel: 555 33 789
Kerto Kangur
Kerto Kangurreklaamimüügi projektijuhtTel: 569 18 931