Eesti põllumajanduse 100 keerulist aastat

Lühidalt saab kokku võtta võrdluse läänepoolsete naabermaadega taoliselt, et seal on arengud toimunud suhteliselt stabiilselt ning tootmisstruktuurid on muutunud tasapisi vastavalt tehnika ja teaduse arengule aastakümnete jooksul järjest suuremate ja efektiivsemate tootmisüksuste suunas.

Meil Eestis on aga põllumajanduse areng viimase saja aasta jooksul olnud mõjustatud eelkõige poliitilistest otsustest ning need järsud ebamajanduslikud suunamuutused on siis hiljem tasapisi  paari aastakümne jooksul turureeglite mõjul efektiivsematesse rööbastesse tagasi pöördunud. Täpsemalt öeldes oli meil põllumajanduses viimase 100 aasta jooksul kolmel korral tehtud järsud poliitilised struktuurimuudatused, kus kogu senine areng pea peale pöörati ja täiesti vastupidises suunas liikuma hakati. Esmalt 1919. aasta maareform, siis 1947. aasta sundkollektiviseerimine ning viimati 1991.aasta maareform.

Ühelgi juhul nendest ei arvestatud majandusseadustega vaid püüti poliitiliste otsustega senist olukorda muuta ja omandisuhted ümber jagada. Samas majandusseadused olid aga alati tugevamad, ei toetanud taoliseid pöördeid ning aastate jooksul muutusid struktuurid jällegi taoliseks, kus tootmine on kõige tasuvam ja efektiivsem.

Õnneks ei jõutud meil laiali jägada läpsikarjasid, nii nagu tehti Leedus, kus tekkis mitusada tuhat 2-3 lehmapidajat. Euroopa liitu astudes oli seal veel 240 tuhat piimakvoodi taotlejat. 

Tänaseks on iseseisvuse 25 aasta jooksul majandusseadused viinud meid jällegi tagasi sinna, kus olime 100 aastat tagasi: 80-90% põllumajandustoodangust ja ekspordist annavad mõnisada suurtootjat.

Erinevalt kunagistest sadadest tuhandetest elatustaludest on aga alles jäänud mõned tuhanded väiketootjad, mis pakuvad hobi ja elulaadi ning toodangu mitmekesisust, mis on muidugi ka väga oluline ja vajalik.

Kulukad muutused. Kõik taolised lammutamised ja järsud suunamuutused on aga väga kulukad ja poliitikute ebamajanduslikud otsused ehk unistused tuleb riigi ülejäänud majandusel ehk meil kõigil maksumaksjatel kinni maksta. Vastutust ei võta aga keegi kanda. Vähemalt pole kuulda olnud, et keegi oleks neile tuhandetele, kes üheksakümnendatel oma elu pea peale pöörasid ja oma esivanemate maadel üritasid põllumajandusega tegelema hakata, tagantjärgi seletatud või vabandanud, et see eriti tark mõte ei olnud. Tegelikult ju neid peteti ebareaalsete lubadustega jätma maha oma endine elu ja tegevus ning asuda alale, mis enamust neist kuhugi ei viinud. Kindlasti viis edasi aga neid, kes suutsid efektiivsemalt majandada, laieneda ning jätkata loobujate arvel. Tänane efektiivne talupidamine on täiesti võrdne omaaegse mõisakompleksiga. 

Ebamõistlikud otsused. Satun igal sügisel Ida-Virumaal jahil käies piirkonda, kuhu suunati üheksakümnendatel riigi maaparandusrahad. Kuna tollel ajal ei sobinud suurtootjaid toetada, siis püüti ellu äratada endiseid asundustalusid ja puhastati nende maad kolme-neljakümne aastasest metsast ja võsast. Kuna aga keegi seal mõistlikult majandada ei osanud või ei soovinud, siis nüüdseks on need alad omakorda paarikümne aastase võsaga kattunud ja vaid suured mullavallid meenutavad veel üheksakümnendate aastate poliitikute ebareaalseid unelmaid. Kes aga peaks taoliste otsuste eest vastutama? Vast pääseksime tulevikus taolistest asjade eest kui vähemalt teaksime ja ausalt analüüsiksime lähiminevikus tehtut.

Loodame, et tulevikuarengud on meil sarnased meie läänenaabritega ja möödas on ajad, kui poliitikute unistuste ja ebamajanduslike otsuste alusel peaksime oma tootmisstruktuure muutma. Arengu edasiviivaks jõuks peab olema ikka eelkõige teaduse ja tehnika areng, majandusseadused, tootmise efektiivsus, tulukus, loodussõbralikkus ja stabiilne jätkusuutlikus. 

Margus Ameerikas

arendusdirektorBaltic Agro AS