Muld kui elurikkuse alustala

Mullavaldkond pole teiste keskkonnavaldkondadega võrreldes õigusaktidega samaväärselt reguleeritud. ELi mulladirektiivi vastuvõtmine luhtus, samuti pole Eesti kehtestanud eraldi mullaseadust. See tähendab, et selle põllumehe põhilise tootmisvahendi eest hoolitsemine on jäetud suures osas põllumehe enda kanda. Teatud mõttes on see ka arusaadav, et iga oma ala meister hoolitseb oma töövahendite eest ise. Ja nii nagu edukas põllumees õlitab ja putitab oma masinaparki, peab ta veelgi enam hoolt kandma mulla eest.

Riik on ELi abil maksnud muldade heaperemeheliku majandamise edendamiseks põllumajanduslikke keskkonnatoetusi. Nende puhul hüvitatakse tootjale täiendavad kulud ja saamata jäänud tulu, kui ta järgib lisaks tavapraktikale ja õigusaktidega nõutule veel täiendavaid keskkonnasõbralikke tootmispraktikaid. Need toetused jätavad palju ruumi ka igale põllumehele endale oma põllu kohta käivate otsuste tegemiseks. Iga tootja arvestab ikka oma mulla ja tegevustega ning see majandamisviiside mitmekesisus on ka keskkonna seisukohast hea.

Esimene üle-eestiline keskkonnatoetuste skeem avanes juba 15 aastat tagasi, millele eelnes aga pikk meetme tingimuste kooskõlastamise protsess Euroopa Komisjoniga. Selle raames oli Soome päritolu ametnikul keeruline mõista, kuidas kavatseb Eesti toetust maksta külvikordade järgimise eest, mis on tema arvates põllukultuuride kasvatamise alus ning milleta ei ole kultuuride viljelemine võimalik. Meil Eestis ei olnud see tava toona aga veel laialt levinud ning kultuuride agronoomiliselt põhjendatud järgnevuse eest on Eestis senini toetust ka makstud.

Tänavu septembris avaldatud ÜRO kliimamuutuste paneeli IPCC maakasutust käsitlevas raportis tuuakse välja, et mulla süsinikuvaru suurendamine on üks olulisemaid kliimameetmeid maakasutuse valdkonnas. Eestis on enam kui pool kasutusel olevast põllumajandusmaast happeliste muldadega, mille orgaanilise süsiniku varu on aga aluseliste muldadega võrreldes oluliselt madalam. Seetõttu tuleks põllumajanduse valdkonnas lugeda suure kliimamõjuga tegevuseks ka happeliste muldade neutraliseerimist.

Mullas paikneb maailma suurim süsinikuvaru, kuna fotosünteesi käigus seovad taimed õhust süsihappegaasi, mis omakorda mulda viiduna seal salvestub. Looduslikes tingimustes muld seob süsinikku, kuid maaharimisel – seda eriti just turvasmuldade puhul – mulla süsinikusisaldus väheneb, eraldudes süsihappegaasina õhku. Põllumajandusuuringute Keskuse uuringud kinnitavad, et püsirohumaade puhul on ülekaalus süsiniku sidumine mulda ning põllumaadel süsiniku emissioon mullast. Mulla talitlemisvõime säilitamiseks nii produktiivsuse kui ka keskkonnahoiu seisukohalt peab muld saama pidevalt „värsket” orgaanilist ainet koguses, mis kompenseeriks talitlemise käigus tehtud kulutused. Orgaanilise aine varude suurendamiseks ei piisa üksnes põllukultuuride kasvatamisega mulda jäetavast juuremassist, põhust jm jäänustest. Heaks mulla huumusvarude suurendamise võimaluseks põllumaal on näiteks sügavallapanusõnniku kasutamine ja haljasväetiskultuuride (sh vahekultuurid) viljelemine.