Autor: Põllumajandus.ee • 22. oktoober 2019

Arupärijad viitasid asjaolule, et juba mõnda aega on valitsenud Eesti põllumajandustööturul tööjõupuudus. Siseminister saatis 13. septembril kooskõlastusele määrused, mille eesmärk on sisserände piirarvu jagamine elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise alusel. Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et muudatus arvestab Eesti majanduse arengu ja ühiskonna vajadustega ning tagab sisserände tõhusa ja sihipärase juhtimise.

Arupärijad soovisid maaeluministrilt teada, miks ei ole põllumajandussektor valdkondade hulgas, kus on kõige suurem vajadus välistööjõu järele.

Järviku sõnul on tegemist olulise teemaga. Ta tunnistas, et põllumajandussektorit selles nimekirjas tõepoolest ei ole. „Kuid rõhutan, et Siseministeeriumi kavandatud meetmed käsitlevad sisserände piirarvu ja selle alusel tähtajaliste elamislubade väljaandmist ning see ei puuduta hooajalist välistööjõudu,“ ütles Järvik. Ta selgitas, et hooajalisele tööle Eestisse tulnud välismaalased ei vaja tähtajalist elamisluba ja nende suhtes ei kehti sisserände piirarv, vaid nad registreeritakse eraldi selleks ettenähtud korras. „Seega valitsuse kavandatud määrus prioriteetsete valdkondade määramiseks, sisserände piirarvu jagamisel ja tähtajaliste elamislubade välja andmisel ei piira ega takista mitte mingil viisil ajutiste hooajatööliste palkamist välismaalt põllumajandussektorisse,“ märkis Järvik.

Ta selgitas, et ajutise hooajalise tööjõu suur vajadus põllumajanduses on seotud eelkõige aianduse, puuvilja- ja marjakasvatuse ning köögiviljandusega, aga ka kartulikasvatusega.

Järvik tõi välja ametlikud andmed, mille kohaselt esitati Politsei- ja Piirivalveametile 2018. aastal ligikaudu 22 000 lühiajalise töötamise registreerimise taotlust. Sellest 1693 põllumajanduse, metsanduse, kalanduse sektorites, mis oli kaks korda rohkem kui aastal 2017. Käesolevaks aastaks on PPA prognoosinud, et kokku esitatakse ca 30 000 lühiajalise töötamise taotlust. Kõige enam tuleb hooajatöölisi Ukrainast, Moldovast, Valgevenest, Gruusiast ja Venemaalt. Suurenemisele on kaasa aidanud see, et 2017. aastal lihtsustati hooajatöötajate töölevõtmist. Muuhulgas kaotati kohustuslik palgakriteerium ning pikendati riigis viibimise lubatavat maksimaalset aega üheksa kuuni.

Järvik rõhutas, et ettevõtjatele vajalike hooajatööde probleemi ei saa lahendada üksnes välistööjõu piiramatu sisselubamisega sotsiaalse keskkonna, turvalisuse ega riikliku julgeoleku arvelt. „Sisserände, sealhulgas töörände poliitika on Eestis kogu aeg olnud pigem ettevaatlik ja konservatiivne ning isiklikult toetan sellist lähenemist. Meile ei saa olla vastuvõetav ka see, kui Eestisse tuuakse võõrtööjõudu selliste vahendus- ja rendifirmade kaudu, kes riigieelarvesse makse ei maksa, aga samas võtavad vahendamise eest ülisuurt vaheltkasu,“ selgitas minister. Tema arvates võiksid põllumajandusettevõtjad rohkem mõelda ja tegutseda selles suunas, et lahendada hooajaks vajalike töökäte probleem võimalikult suures ulatuses Eesti-siseselt, sealhulgas Ida-Virumaa ja Narva piirkonna vaba tööjõu kasutamisega.