Sirje Potisepp: Eesti toidutööstuse kasv saab tulla vaid Aasia ja Ameerika toidulaualt

Viimased paar aastat on Eesti eksportivate sektorite hulgas teisel kohal olnud just põllumajandussektor, oleme agraarmaa, aga nüüd see muutub. „Kardan, et läheneme olukorrale, kus "kuldmune munev kana" keedetakse supipuljongiks. Mina küll selles olukorras ei tahaks olla Eestisse investeerija ja ma ei näe ka kust võiks tulla see oodatud majanduskasv,“ sõnab põllumeeste ühistu KEVILI nõukogu esimees, Crocus OÜ juht Andres Oopkaup valitsuse planeeritavale maksupoliitkale mõeldes ja selgitab ka põhjalikult oma mõtted lahti.

Kõljala ja Valjala Põllumajandusliku osaühingu juhi Tõnu Posti sõnul vähendab valitsuse võetud maksupoliitika kindlasti ettevõtjate konkurentsivõimet. „Saared on niigi ebavõrdsemas olukorras – meie transpordikulud, siia ja siit, on kõrgemad. See omakorda kergitab teenuste-toodete hindu,“ lisab Post.

Valitsuse uut maksupoliitikat kommenteerides on Saidafarmi juht konkreetne - nõrgema närviga ja väiksema lisandväärtusega ettevõtmised tõmbuvad koomale või kokku, et kõigest seni kogunenust mitte ilma jääda.

Kõik uued maksud ja maksutõusud ning energiakandjate kasvavad hinnad jõuavad toiduainete lõpphinda. Tarbija aga ei suuda enam uusi hinnatõuse vastu võtta, ütles Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp 15. veebruaril Riigikogus oluliselt tähtsa riikliku küsimuse „Eesti majanduslanguses. Mida teha?“ arutelul.

Kujuta ette, et pärast pikka hooaega, kus oled oma põldudesse investeerinud tuhandeid eurosid ja lugematul hulgal töötunde, jõuab lõpuks kätte saagikoristuse esimene päev. Vili on küps, ilm soosib koristust ning kombain alustab tööd … kuid masin jääb seisma juba koristuse esimestel tundidel. Põld ootab, veokid seisavad tegevusetult ja kuivati töötab poolkoormusel või sootuks tühjalt. Mõnest tunnist saab päev, vahel isegi mitu päeva. Sel hetkel ei ole küsimus enam ainult remondiarves. Küsimus on selles, kui palju saaki võib ebasobiva ilma tõttu kaotsi minna, kui palju väärtuslikku koristusaega jääb kasutamata ning kui suureks kujuneb tegelik rahaline kahju pärast kogu aasta jooksul tehtud investeeringuid põllule.