Maaülikooli professor: mind huvitab alati tooraine päritolu
Liha päritolu avalikustamise määruse debatt läheb rappa, kui keskenduda ainult toitlustusettevõtjate halduskoormusele, kirjutab Eesti Maaülikooli maamajanduse ökonoomika professor Rando Värnik.
Tarbija seisukohast on liha päritolu avalikustamise nõue igati tervitatav, kirjutab professor Rando Värnik.
Foto: Erik Prozes
Viimastel päevadel on rohkelt eetriaega pälvinud arutelud Eesti toitlustusasutustele ühe uue nõude kehtestamise kohta. Jutt käib toidus kasutatud liha päritolu avalikustamisest tarbijale ja seda sätestava määruse vajalikkusest.
Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo sõnul on ettepanek panna kohustus toitlustusasutustele pakutava liha päritolu avaldamiseks liigne bürokraatia, mida kindlasti toetada ei saa.
Regionaal- ja Põllumajandusministeerium saatis ministeeriumitele kooskõlastamiseks eelnõu, millega soovitakse muuta müügipakendisse pakendamata toidu kohta esitavat teavet, eesmärgiga parandada tarbijat ümbritsevat toidukeskkonda. Muudatused mõjutavad nii söögikohti ja kauplusi kui ka pakendamata toidu annetamist.
Veel mõni aasta tagasi tähendas päikesepaneelide omamine sirgjoonelist äriloogikat: toodad elektrit, tarbid ise ning ülejäägi müüd hea hinnaga võrku. Täna on olukord energiaturul muutunud. Taastuvenergia tootmisvõimsusi on lisandunud omajagu ning päikeselistel tundidel tekib võrku suur ületootmine, mis surub börsihinna madalaks või isegi negatiivseks. Seetõttu on akusalvestid muutumas nii ehitus- kui ka põllumajandusettevõtete jaoks üheks olulisemaks investeeringuks energialahendustes.