Kõige olulisemad on ettevõtja teadmised ja riskijulgus.
Maapiirkonna ettevõtlus moodustab 34 % kogu Eesti statistilisse profiili kuuluvatest ettevõtetest ning maapiirkonna ettevõtluse mõistes ei saa me rääkida ainult klassikalisest primaarsektori ettevõtlusest, vaid üha enam on ettevõtluse profiilis kasvanud ka tertsiaarsektori osatähtsus.
Konverentsil tõdeti, et kui tervikuna räägitakse maaelu arengut käsitledes üha enam teenuste kättesaadavuse vähenemisest, koolide sulgemisest, maal elavate inimeste võimalustest regioonis toimida ja nende valikutest, siis unustatakse ära, et tegemist on pigem struktuursete muutuste tagajärgedega ettevõtluses.
Klassikaline maamajanduslik valdkond - põllumajandus - on jätkuvalt oluline ja tema tähtsus suureneb ajas, kuivõrd toidu vajajate arv maailmas kasvab. Struktuursete muutuste tagajärjel vajab aga primaarsektor järjest vähem töötajaid ja seetõttu tõstatub küsimus, kuhu suunata vabanev inimvara - kas teistesse sektoritesse või tuleb neil inimestel otsida endale töötamise võimalusi mujal (teises valdkonnas, piirkonnas, riigis). Tegemist on sotsiaalse probleemiga, mis tuleneb ettevõtluse spetsialiseerumisest, tootmise kontsentreerumisest ja tehnoloogia arengust.
Maapiirkonna ettevõtlus on piirkonniti väga erinev. Suuremate keskuste ümber on koondunud teenusemajandus ja muud tertsiaarsektori valdkonnad, primaarsektori ettevõtlus on koondunud piirkondadesse, kus selleks on parimad võimalused ja ajalooliselt kujunenud tingimused. Viimaste aastate majanduslangus on maapiirkonna ettevõtlust mõjutanud negatiivselt, müügitulu äriühingu keskmiselt jääb buumiaegsest tasemest ca 40 % madalamaks. Võrreldes maapiirkonna ettevõtlust kogu Eesti ettevõtlusega, ilmneb selge müügitulu erinevus esimeste kahjuks. Mis omakorda tähendab, et maapiirkonna ettevõtjate jaoks mõjutab keskustest eemal asumine küllaltki negatiivselt ressursside hinna kujunemist, kättesaadavust ja kaupade transpordi kulu.
Maapiirkonna ettevõtluses domineerib mikroettevõtlus, moodustades ca 90 % kogu ettevõtjate arvust. Siinne keskmine hõivatute arv on kahanenud 5,5 inimeseni äriühingu kohta, mis kinnitab asjaolu, et tehnoloogia areng vähendab inimeste vajadust.
Paneeldiskussioonis osalenud maapiirkonna ettevõtjate hinnangutel on ettevõtjatel rohkem vaja riskikindlust ja ökonoomilist arvutusoskust.
Peaettekandes välja toodud ettevõtjate küsitlusuuringu (1765 vastajat) vastustest ilmnes, et ettevõtluskeskkonna teguritena osutusid olulisteks andmeside ja elektrivarustuse kvaliteet, teede olukord, avalike teenuste ja uute töötajate kättesaadavus piirkonnas. Samal ajal on kõige halvem olukord piirkonnast töötajate leidmisega. Siit ilmnebki, et ettevõtluse struktuursete muutustega kaasneb mitmetes ettevõtetes inimtööjõu vähenemine, kuid paljudes ettevõtetes on probleemiks just uute töötajate leidmine piirkonnas. Eeltoodu peegeldab olukorda, kus vabanev tööjõud pole oma oskustelt sobilik teises valdkonnas töötamiseks või ei ole piisavalt võimalusi inimeste ümberõppeks. Nagu selgus ettevõtjate hinnangutest, ei ole mitmed koolitused ja täiendkursused eesmärgipärased või on väga üldised ning tihti on ka koolitajate tase küsitav.
Inimeste maapiirkonnast lahkumise peamise põhjusena võib esile tuua struktuurse tööpuuduse ehk teisisõnu, piirkonnas ei leita oma teadmistele ja oskustele vastavat rakendust või teadmised ja oskused ei ole piisavad uutele töökohtadele kandideerimisel. Eeltoodust saame järeldada, et maapiirkonna ettevõtluse arendamine ja konkurentsivõime kasvatamine on olulise tähtsusega, seega peaks see olema ka riigile esmane prioriteet.
Küsitlusandmetest selgub, et kohalike omavalitsuste tasand pole motiveeritud ettevõtluse arendamisega tegelema, sest arendamisega kaasnevad kulud, aga tulud laekuvad vaid üksikisiku tulumaksust. Kindlasti ei saa siinkohal teha üldistust, et vallad tervikuna ei tegele oma piirkonnas ettevõtluse arendamisega. Pigem on siin viide vajadusele motiveerida kõiki kohalikke omavalitsusi enam panustama ettevõtluse arendamisse ja seeläbi ka suurendama oma eelarvetulusid.
Ettevõtjate paneeldiskussioonis jäi kõlama mõte, et maapiirkonna ettevõtluse arendamisel on olulised esmalt ettevõtjate teadmised ja teiselt poolt riskijulgus. Paljude algatuste juures on oluline just riskimine, keskendumine mitte üksnes rahalistele võimalustele vaid ka idee suurusele. Vastasel juhul võivadki paljud head algatused jääda teostamata. Kuivõrd maapiirkondade ettevõtluse struktuur on muutunud, ei saa tuleviku mõistes rääkida üksnes põllumajandussektori toetamise võimalustest vaid tuleb mitmekesistada maaettevõtlust tervikuna. Seega tuleb leida ka muid horisontaalseid rahalisi vahendeid maapiirkonna ettevõtluse ja maaelu arendamiseks. Samas on oluline ka vahendite fokusseeritus arvestades maaelu tulevikutrende, demograafilist situatsiooni, rahvastiku rännet, vanuselist ning hariduslikku struktuuri.
Konverentsil esinenud EL Parlamendi saadik Ivari Padar selgitas, et maaelu toetamise võimalused tulevikus on veel tervikuna küsimärgiga, sest pole teada täpsed summad, kuid märkis, et otsetoetused toodanguühiku kohta ei ole Eestis madalamad võrreldes teiste EL riikidega. Oma ettekandes tõi ta esile, et Euroopa territooriumist hõlmab maapiirkond 90% ja elanikkonnast 60%. Ta tutvustas Lyoni raporti seisukohti, et ÜPP (ühine põllumajanduspoliitika) peab jätkuvalt pakkuma lahendusi ja tõhusat abi, et võidelda maa kasutamata jätmise, maapiirkondadest lahkumise ja sealse elanikkonna vananemise vastu, eraldades sellel eesmärgil piisavalt raha ja toetusi, et tagada ELis maakogukondade pikaajaline jätkusuutlikkus. Raportis tuletati meelde, et üks peamistest põhjustest, miks ELil on vaja tugevat ÜPPd, on aidata kaasa elujõuliste ja dünaamiliste maakogukondade säilitamisele ja arengule Euroopa kultuurilise mitmekesisuse südames, ning need on jätkusuutliku ja tasakaalustatud sotsiaalmajandusliku arengu võtmeks kogu Euroopa territooriumil. Samuti on vaja vähendada sotsiaalmajanduslikku lõhet maa- ja linnakogukondade vahel, et vältida kasvavat maa sööti jätmist ja maaelanikkonna vähenemist, mis suurendab veelgi maapiirkondade isoleeritust. Maaelanikkonna jätkusuutlikkuse tagamiseks on hädavajalik pikaajalise poliitika abil tuua maapiirkondadesse nooremat põlvkonda ja naisi ning luua neile uusi ja alternatiivseid ettevõtlusvõimalusi. Tuleb uurida ja leida noorte maaletõmbamise uusi viise, nagu sooduslaenud ja krediit investeeringuteks ning noorte erialaste oskuste tunnustamine, et nende sisenemine maapiirkonna majandusse oleks suhteliselt kerge; tuleb aidata kõrvaldada takistusi noorte põllumajandusettevõtjate teel sektorisse sisenemisel, nagu kõrged alustamiskulud, vahetevahel lausa kättesaamatu maa maksumus ning raskused krediidi saamisel, eriti rasketel aegadel.
Konverentsi paneeldiskussioonis osalenud leidsid konsensuslikult, et ettevõtlust maapiirkondades on vaja arendada. Kohati eksisteerib küll tööpuudus, kuid suurem probleem on kvalifitseeritud tööjõu puudus, mille peamiseks põhjuseks on paljudel juhtudel võimetus maksta konkurentsivõimelist palka. Suurenenud tööpuudusega saab võidelda säilitades ja edendades olemasolevaid ja kvaliteetseid töökohti ning luues täiendavaid võimalusi mitmekesisuse suurendamiseks ja uute sissetulekuallikate tekkeks. Kõige selle eelduseks on ettevõtluse alase teadmise kasvamine maapiirkonnas.
Autor: Rando Värnik
Seotud lood
Kuidas toetavad Syngenta bioloogilised tooted MEGAFOL ja VIXERAN põllukultuuride arengut ja lämmastikuga varustamist?
Hetkel kuum
Tagasi Põllumajandus esilehele