Põllumajandusplasti kuulutamine probleemtooteks muserdab müüjaid

Müüja hinnangul ahistab muudatus väiksemaid turuosalisi

Määrus võeti 14. veebruaril vastu ja vastutus pandi tootjate-maaletoojate kaela, abiks kõige karmimad tingimused ja sunnimeetodid. Arusaamatu! Seletuskirja väljavõtted ei veena küll mitte kuidagi muudatuse vajalikkuses ja otstarbekuses. 2009. aastast kehtinud kord toimis ja muutus täiuslikumaks. Kui põllumajandusplasti omanik oli hoolas ja kogus jäädet puhtana, sai ta tüütust kilest lahti sümboolse tasu eest või isegi tasuta. Jäätmekäitlejatel ja -turul oli varem huvi suure kütteväärtusega jäätme vastu. Probleemtoote vastu aga jäätmekäitlejate huvi langeb, sest see näeb ette erikäitlust ja 50% kogutust peab minema taaskasutusse. Plastitööstuses aga puudub praegu nõudlus põllumajandusplasti vastu, kuna vastav tehnoloogia jäätmete pesemiseks, peenestamiseks ja granuleerimiseks on välja töötamata.

Käitlejatel puudub huvi põllumajandusplasti töötlemise vastu

Olen telefonitsi rääkinud paljude plastifirmadega. Selgub, et põllumajandusplasti  nimetamine probleemtooteks ja selle sunniviisiline kaela- määrimine maaletoojatele ei suurenda kuidagi plastitööstuse huvi selle taaskasutamise vastu. Huvi tekkimiseks on vaja muid hoobasid, mis muudaks selle jäätme ringlusessevõtu majanduslikult põhjendatuks. Kõigepealt tuleb luua turul nõudlus. Kui oleks vajadus plasti kui toorme järele, siis oleks ju põhjust süüdistada jäätmekäitlussektorit.

Seaduse täpne täitmine toob kaasa ridamisi lisakulusid

Kas tõesti asendab seaduse sund maaletoojatele tururegulatsiooni? Kas põllumees kui kile valdaja hakkab nüüd plasti korralikumalt koguma? Ma ei mõista, miks peab põllumees andma kile tasuta maaletoojale või selle maaletooja nimel ära viima. Põllumees on selle kaubana ostnud ning otsib ise kõige soodsama viisi see ära anda. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik sellist seadust täita, ja veel ilma täiendavate kulutusteta. Eestis alustas just tööd Iru elektrijaam, mis nõuab energia tootmiseks suures koguses jäätmeid, mida teatavasti napib. Kas tõesti on mõistlik nimetada põllumajandusplast probleemjäätmeks? Põllumajanduskile vastab toiduainete kile nõuetele, mis tähendab, et selle põlemisel ei teki kahjulikke aineid. Kuna kile on probleemjäätmeks nimetatud, ei tohi teda vaatamata puhtusele ja suurele kütteväärtusele kasutada. Selle asemel veetakse Iru elektrijaama kütteks naabermaadest sisse prügi ja saastatakse Eestimaa õhku.

Karuteene silopallikile müüjatele ja põllumeestele

Tootjavastutusorganisatsiooni loomine ja ülalpidamine, tagatisfondi loomine, põllumajandusplasti kokkukogumise organiseerimine igas maakonnas jne – see kõik nõuab kulutusi. Kahtlemata on toojad või maaletoojad sunnitud tõstma kile hinda. Arvamus, et kulud katab jäätme hind, ei ole vähemalt praeguste turuhindade juures tõsiseltvõetav. See, et põllumajandusplast on muudetud probleemjäätmeks, on tõeline karuteene nii maaletoojatele kui ka põllumeestele. See ei ole keskkonnaministeeriumi vastutulek põllumeestele, nagu Maalehe veergudelt mõne aja eest lugeda võis.

 

Autor: Arvi Tammel