Hea ninaga Valga ärimees hoiab munad mitmes korvis

Tegelikult on Toomas Starke selles samas hoones töötanud alates 1997. aastast, kui ta pärast Eesti Maaülikooli agronoomia eriala lõpetamist tuli ASi Valga TERKO müügijuhiks. Palgalehel sai ta olla vaid kaks aastat, sest Valga TERKO likvideeriti, ent just see andis talle tõuke alustada eraettevõtlusega.

"Sellises mastaabis ja sellise energiakuluga ei olnud enam võimalik toota seda vähest loomasööta, mida põllumehed vajasid," räägib Starke. "Ma sain aru, et põllumehed vajavad söödatootmiseks väikseid ja mobiilseid söödatehaseid. Teravili oli tollal küll odav, aga selle söödaks ümbertegemine oli põllumehele hirmus kallis."

Starke leidis Soomest vastavate seadmete tootjad, asutas 1999. aasta lõpus OÜ Starfeld ning pani äri käima. Kaks aastat hiljem kaasas omanikeringi mõned tuttavad talunikud. "Käisin siis ja käin siiamaani põllumeeste käest küsimas, milliseid põlluharimisriistu ja -seadmeid nad vajavad," tutvustab Starke ettevõtte äristrateegiat. "Oleme pigem selliste nišiseadmete müüja ja hooldaja. Traktoreid ja kombaine me ei müü, sest see nõuaks oluliselt suuremat laienemist ja pealegi on konkurents selles vallas teravam."

Ka alternatiivsete kütteseadmete juurde juhatas Starke turuvajadus ning naabrite kogemus. "Kuna Soomes olid olemas automaatsüsteemid, mis võimaldavad küttena kasutada teravilja sorteerimisjääke, hakkasime selliseid seadmeid ka Eestis turustama," seletab ta. "Põllumees on ju raha kulutanud vilja kasvatamiseks, koristamiseks, kuivatamiseks ja sorteerimiseks ning miks jäätmed lihtsalt metsa alla visata."

Järgmisena püüdis Starke lahendada probleemi, kuidas kasutada kütteks teraviljapõhku. Välismessil nägi ta Poolas välja töötatud seadeldist Biomasser, mis pressis hekseldatud põhust brikette. Nüüd tunnistab Starke, et see idee oli ajast ees ning ei pälvinud põllumeeste poolt sellist huvi nagu on pälvinud teraviljajäätmete põletamine.

"Nafta hind ei ole tõusnud nii kõrgele, et tekiks tõsine huvi alternatiivsete kütuste järele," nendib Starke. "Põhu pressimine briketiks on lisatöö ja nõuab lisaenergiat. Põllumees künnab põhu pigem põllu sisse tagasi. Aga ma ei välista, et põhubrikett võib kunagi taas päevakorda tõusta."

Et teadmised omandatud erialal ehk agronoomias rooste ei läheks, on Starke  alates 1999. aastast tegutsenud põllumajandusameti volitatud põldtunnustajana. Tema kontrolli all on Valgamaal umbes 800 hektarit põlde, millel kasvatatakse teraviljaseemet. "Jälgin visuaalselt, et põllul kasvaks sordipuhas vili - et seal ei oleks sees teisi sorte, tuulekaera või võõrliike," tutvustab ta põldtunnustaja kohustusi. "Seda tööd teen ma suviti õhtusel ajal ja nädalavahetustel."

Üks tegevus, mida Starke pigem hobiks nimetab, on tal veel - ta on oma Valgamaal Hummuli vallas asuvas Mäe-Muni talus üle 20 aasta kasvatanud küüslauku. Aastaid tagasi oli Starkede pere üks suuremaid küüslaugukasvatajad Eestis. Küüslauk turustatakse laatadel ja läbi hulgimüügifirmade.

"Küüslaugupõllu eest hoolitsemise on järjest enam üle võtmas meie kolm last," lisab Toomas Starke. "Tänu sellele on lapsed saanud töökasvatuse ja teeninud endale taskuraha."