Autor: Teet Soorm • 22. juuli 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nii sealiha tarbimine kui tootmine olid viimaste aastate maksimumi lähedal ning sealiha “valitsemisel” niipea lõppu ei paista – pigem vastupidi. Eestlane sõi mullu keskmiselt 35,5 kg sealiha ja tootmine oli tarbimisest 6% suuremgi. Tarbimise kasvuks andis lühiajaliselt tugevaima efekti sealiha hinnalangus ELis valitseva ületootmise tõttu. Eestis kasvas sealiha tarbimine ka suhteliselt kalli veiseliha söömise vähenemise arvelt, seda nii läbi liha kui valmistoodete tarbimise.

Seakasvatajad on Venemaa asemel järjest enam elusloomi Baltikumi ja Poolasse müünud ning elusloomade eksport on jälle kasvanud. Ületootmine Euroopas Venemaa ekspordikeeldude tõttu aga kestab, seega on oodata sealihale ka lähiaastatel soodsat hinda ja kõrget tarbimist.

Linnuliha tarbimine oli mullu esmakordselt üle 23 kg inimese kohta. Tasapisi on kasvanud kodumaine linnuliha tootmine, kuid isevarustatus on endiselt vaid 59%. Tarbimine kasvab sama kiiresti kui tootmine ja nii ei taha isevarustatus linnuliha osas kuidagi paraneda. Linnuliha tarbimise kasvu põhjused on endiselt selle suhteliselt soodne hind ja tervislikkus. Ka on kasvu soodustanud tootearendus, mis on pannud inimesi rohkem linnuliha tarbima läbi erinevate uute toodete. Järjest suurem roll on kanafileel ja fileest tehtud toodetel. Võib öelda, et me läheneme oma eelistustes Skandinaavia tarbijatele.

Kogu ametlik lihatarbimine jätkab aga suhtelises madalseisus. Erinevate lihaliikide lõikes vaadatuna on veiseliha tarbimine nii tugevas languses, et see nullib kanaliha ja sealiha tarbimise kasvu. Kokku sõi eestlane mullu ametlikel andmetel 69 kg liha. Seda on sama palju, kui kümme aastat tagasi, ning vaid natuke rohkem, kui 2012. aastal. Vahepealsetel aastatel oli sama näitaja koguni üle 75 kg.

Samas müügimahud ja küsitlused sellist nõrka trendi ei toeta. Jääb üle arvata, et statistikast möödamineva tootmise ja impordi numbrid peavad olema suurenenud ning hall majandus oma osakaalu lihaäris tõstnud. Tekib küsimus, kas erinevate ettevõtjate otse tarbijale müük ning turgude ja ajutiste müügilettide näitajad on ikka riiklikus statistikas kajastatud ja ka maksud makstud. Selles on põhjust kahelda.

Tagasihoidlik tarbimine koos kasvava loomakasvatuse mahuga on teisalt viinud kogu lihasaldo rekordilise isevarustatuse tasemeni – 90%. Kasvava ekspordivajaduse taustal on lihatööstuste esmane eesmärk kasvatada suurema lisaväärtusega lihatoodete eksporti ning vähendada elusloomade ja tööstusliku tooraine müügi osakaalu ekspordis.