Roomet Sõrmus: Kas põllumeest on märgatud?

Täna võime endalt küsida, kas aktsiooni märgati ja veelgi olulisem, kas sellest ka aru saadi? Skeptikud ütlevad, et mis seal ikka – toimus järjekordne kärarikas meeleavaldus, kuid elu läheb omasoodu edasi ja midagi ei muutu. Samas oleks elu ju pagana lihtne, kui üks aktsioon suudaks kõike muuta.

Minule tundub, et aktsioonil tõstatatud teemasid on märgatud! Hea on kasvõi see, et ETV ajakirjanikud aktsiooni märkasid ning paari nädala eest presidendikandidaat Kersti Kaljulaidilt teiste teemade hulgas ka põllumajanduse kohta arvamust küsisid, kuigi põllumajandus ei kuulu ju presidendi tööülesannete hulka. Või see, et Eesti ajalehed pidasid oluliseks oma juhtkirjades põllumajandusest kirjutada ja nendel teemadel kaasa mõelda.Veelgi tähtsam on, kui üks osagi Eesti tarbijatest on poes hakanud teadlikumaid valikuid tegema ning ei haara enam instinktiivselt letist kõige odavama piima järgi. Aktsiooni märkas näiteks ka üks suurimaid Eesti kauplusekette Maxima, kes otsustas koostöös kojaga nüüd oma iga-aastase piimakampaania palju ulatuslikumalt läbi viia ning kodumaisele piimale suuremat tähelepanu pöörata.Jääb küsimus, kas ka poliitikud on Märkamise aktsiooni käigus tõstatatud muresid mõistnud või koguni asunud juba tegutsema probleemide lahendamise nimel? Tunnustasime valitsust, kes vahetult peale aktsiooni tegi teatavaks, et põllumajandussektorile eraldatakse 2016. aasta eelarvest täiendavalt 3 miljonit eurot erakorraliseks toetuseks. Selle peale on kostunud nurinat, sest mõistagi on probleemide ulatust arvestades see summa kõigest peenraha.Valitsuse otsus anda riigieelarvest erakorralist toetust on kindlasti samm õiges suunas, kuid me ei väsi kordamast, et Eesti põllumehed vajavad edukaks tegutsemiseks võrdseid konkurentsitingimusi võrreldes oma konkurentidega teistest liikmesriikidest.On küsitud, mida võrdsed konkurentsitingimused tähendavad ja kui ebavõrdsed need siis ikkagi on? Arvutasin Maamajanduse Infokeskuse andmetele tuginedes, et 2014. aastal maksti Lätis ühe piimalehma kohta ligi kaks korda rohkem toetusi kui Eestis. Leeduski oli piimalehm riigile 1,5 korda kallim kui meie lehm Eesti riigile. Veelgi suuremat muret tekitab, et võrreldes 2013. aastaga on meie tootjate konkurentspositsioon lõunanaabritega võrreldes halvenenud.

Võib ju õlgu kehitada, mis siis?