Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Ants Erik: Keskkonnakomisjon on alustanud valimiste eelset propagandakampaaniat
Ta toob välja kolm olulist nüanssi ja põhjendab, miks need erametsaomanikule ei saa sobida.
1. Keskkonnakomisjoni soov anda valitsusele õigus seada metsa loodusliku tasakaalu tagamiseks uuendusraiele piiranguid, kui „on põhjendatult alust eeldada, et raiete maht võib ületada kasutatava metsa juurdekasvu”.
Selline muudatus võib küll näiliselt tagada metsa loodusliku tasakaalu, kuid tegelikult võib kaasa tuua ennenägematud tagajärjed. Esiteks saaks valitsus vabas Eestis ennenägematu vetoõiguse, teiseks piiraks see ebamõistlikult suures ulatuses eraomandi kasutamist, mis on Eestis põhiseadusega kaitstud. Lisaks pidurdab selline seadus oluliselt investeeringuid metsatööstusesse, millega luuakse lisandväärtust kogu metsasektoris tervikuna.Metsamajanduslikult vaadates oleks selline muudatus võhiklik, sest metsa juurdekasvu ei vaadata ühe aasta lõikes, vaid minimaalselt 10-aastaste perioodide kaupa. Tähtsusetu pole siin asjaolu, et poliitikud vaatavad statistikaameti raiemahuarvusid, mis kujutavad endast aasta metsateatistele märgitud tihumeetrite summat. Reeglina jääb tegelikkuses igal aastal erametsades umbes 30% teatiste raiesoovidest realiseerimata ja pehmetel talvedel võib see osa olla suurem. On loogiline, et sobilike talve ilmaolude aastal võidakse sellevõrra raiuda rohkem.Kui vaatame veel laiemalt, oleme olukorras, kus Eestis on kasvanud nii metsade tagavara, pindala kui ka küpsete metsade osakaal. Kui nõukogude ajal oli meie metsade puidutagavara 260 miljonit tihumeetrit, siis nüüdseks on see 475 miljonit. Viimase 72 aastaga on Eesti metsamaa pindala suurenenud poole võrra. Seetõttu on ka metsade majandamine aktiivsem. Tänast raiemahtu ei saa võrrelda 20 aasta tagusega, sest siis oli aeg, mil Eesti metsatööstust alles ehitati üles ja metsaomanikkonna kujunemine oli alles algusjärgus.Tänast olukorda tuleks vaadata hoopis kui positiivset arengut. Suhteliselt maavaradevaesele Eestile on siin kasvavate saaduste väärindamine üks olulisemaid tuluallikaid. Võttes majandusmetsades raieküpse metsa kasutusesse, on riik olnud hea omanik, luues sellega väärtust ühiskonnale nii täna kui ka tulevikus. Sama kehtib erametsaomanike kohta, kes toovad n-ö rohelise kulla käibesse. Ärgem unustagem, et metsandus on Eestis üks tähtsamaid majandusvaldkondi, mis erilise tähtsusega on just maapiirkondades. Maapiirkondade tööhõive jääb võõraks teemaks paljudele linnas elavatele inimestele, kuid poliitikud ei tohi unustada, et just metsandussektor toob igal aastal nii kaudsete kui otseste maksudena riigieelarvesse üle 700 miljoni euro maksutulu.
2. Keskkonnakomisjoni soov toetada eelnõud, mis on Riigikogus esitatud selleks, et kehtestada erametsadeski kaheks kuuks kevadine raierahu.
Jääb arusaamatuks sellise seadusemuudatuse tegemise vajadus. Tegelikkus on selline, et erametsade kõige aktiivsem majandamisperiood jääb sesoonselt talvekuudele. Kevadisel lindude pesitsemise perioodil on raietegevus minimaalne. Täiendav raierahu kehtestamine erametsas puudutaks vaid 0,2% kogu metsamaast.Eesti Erametsaliit on seisukohal, et eelnimetatud Keskkonnakomisjoni poolt tehtud ettepanekud pigem suurendavad metsaomaniku ja riigi halduskoormust ning kannavad kohalike omavalitsuse valimiste eelse propaganda rolli, eriti keskkonnakomisoni esimehe omi, aitamata kaasa metsade jätkusuutlikumale majandamisele. Majanduslik kahju ja mõju selliste piirangute seadmisel on tohutu, piirangutega kaasneva mõjuna kallinevad maaomanikule metsamajandusteenuste hinnad ja kaovad maapiirkonnas töökohad ja kaob elu järjepidevus ja stabiilsus maal. Eriti valusa löögi saab regionaalselt maapiirkond, mis viib maaelu hääbumiseni. Enne, kui selliseid kaalukaid otsuseid tehakse peab nende mõju uurima nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka ökoloogiliselt.
3. Keskkonnakomisjoni soov lisada metsaseadusesse säte, mille kohaselt linna rohealal kasvavat metsa ei tohiks raiuda kohaliku omavalitsuse nõusolekuta, mis metsaomanikul tuleks saada enne metsateatise esitamist.
Rohealade säilitamise aluseks peaks ikkagi olema planeering, mis on kogukonna kokkulepe. Kehtiva metsaseaduse § 231 annab kohalikule omavalitsusele õiguse planeeringuga seada piiranguid metsa majandamisele asula või elamu kaitseks õhusaaste, müra, tugeva tuule või lumetuisu eest või tuleohu vähendamiseks või metsatulekahju leviku tõkestamiseks. Kohalikul omavalitsusel on ka õigus võtta väärtuslikud rohealad kohaliku kaitse alla. Tegelikult on olemas ka kolmas võimalus: teatud alade kaitse või piirangud poolte kokkuleppel.Sellises õigusolukorras ei ole mõistlik kehtestada veel täiendavat regulatsiooni, mis pealegi tooks kaasa omavalitsuse halduskoormuse kasvu, täiendavad kulud.Riigikogu keskkonnakomisjon on unustanud eraomanduse olemuse. Seadusesäte, mis paneb kõik piirkonna metsaomanikud paluja-rollis vallamaja uksi kulutama, võis sobida sotsialistlikku ühiskonda, kuid tänapäeval sünnivad poolte kokkulepped võrdsete partnerite vahel ja kui kogukonna huvides on vaja eraomaniku õigusi piirata, tuleb piirangud õiglaselt ja kohe kompenseerida või saavutada omanikuga mõni teistsugune kokkulepe.
Hetkel kuum
Enimloetud
4
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Järjekordne superinvesteering Eesti piimandussektorisse
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele