Millised on lihaveiste tervist mõjutavad tegurid?

Kõige sagedamini toimub nakkuse ülekanne otsekontakti teel, kui haige loom puutub kokku haigusele vastuvõtliku loomaga. Nakkuste edasikandjatena on olulisel kohal putukad, teised loomad ja inimene. Viirused võivad levida isegi tuulega. Loode võib saada nakkuse emalt või vasikas pärast sündi emapiima juues. Nakkuskoldeks võivad olla ka karjamaad, kus on eelnevalt loomi karjatatud. Samuti on farmihooned, kus on peetud haigeid loomi ja mis on jäänud desinfitseerimata, uutele loomadele suureks ohuks.

Millist kahju nakkushaigused karjas põhjustavad?

Ennekõike põhjustavad nakkushaigused karjas suurt majanduslikku kahju. Kulutused loomade ravimitele, vaktsiinidele ja loomaarstiteenusele on tavaliselt märkimisväärsed. Haiged loomad ei võta kaalus juurde, ammlehmad ei tiinestu hästi. Nakkushaigused võivad põhjustada embrüonaalset surevust ja aborte. Ägeda haigestumise korral võivad vasikad ja ka täiskasvanud loomad surra. Lisandub tööjõukulu, kuna loomi tuleb karjamaadelt püüda ja fikseerida. Kui ettevõte otsustab hakata mingi haiguse ennetamiseks karja vaktsineerima, lisanduvad iga-aastased kulutused vaktsiinidele.Kuidas saaksin teada, millised nakkushaigused minu karjas loomadel juba on?

Kõige lihtsam viis karja erinevatele haigustele uurida, on võtta proove. Tavaliselt vere- ja roojaproove. Roojaproovide võtmisega saab hakkama iga loomapidaja. Vereproovide võtmiseks tuleks kutsuda loomaarst. Ideaalis tuleks karja uurida nakkushaigustele siis, kui karjas veel probleeme pole. Siis oleme edaspidi teadlikumad, milliste haiguste vastu oleks otstarbekas oma loomi vaktsineerida ja milliste preparaatidega neid vajadusel ravida. Kui karjas on juba haiguspuhang, kulub laborivastuste ootamisele palju väärtuslikku aega, mille jooksul haigestub aina rohkem loomi.

Kuidas ma tean, milliseid proove tuleb võtta ja millistele nakkushaigustele peaksin karja uurima?

Et nakkushaigusi on väga palju, siis tuleb igale karjale läheneda individuaalselt. Kõige lihtsam viis seda teada saada, on pöörduda kohaliku loomaarsti poole. Kui temalt abi ei saa, siis vallaarsti poole. Alati võib võtta ühendust Eesti Maaülikooli Suurloomakliinikuga. Anname nõu ja tuleme soovi korral ka kohale. Loomaarst kuulab ära omaniku, vaatab üle loomad ja otsustab selle põhjal, millistele nakkushaigustele tasuks karja uurida. Võib juhtuda, et proove tuleb võtta teatud intervalliga kahel korral. Arvestama peaks sellega, et loomad tuleb proovide võtmiseks karjamaalt kinni püüda. Samuti peaks loomapidajal olemas olema looma fikseerimisvõimalus. Selleks sobivad nii fikseerimispuur kui ka kergaiad.

Kuidas saaksin nakkushaigusi karjast eemal hoida?

Kõiki nakkushaigusi polegi võimalik karjast eemal hoida. Igas karjas on teatud nakkushaigused, millega loomad on tavaliselt juba kohanenud. Tähtis on teada, milliste haigustega on tegemist, et siis vajadusel sekkuda. Kindlasti ei ole hea mõte võtta oma karja täiesti uurimata mullikaid ega rendipulli, kes võivad endaga kaasa tuua mõne uue nakkushaiguse, millega kari veel kokku puutunud pole. Loomad tuleks eelnevalt uurida nakkushaigustele. Inimesed (loomaarst, seemendaja, müügimees jt), kes käivad erinevate veisekarjade juures, on samuti võimalikud nakkushaiguste levitajad. Kindlasti peaks enne iga järgmist karjavisiiti riideid ja jalanõusid vahetama. Hea tava on ka see, et võõrad inimesed loomade lähedale ei lähe. Suur risk nakkushaiguste levikuks on loomadega näitustel osalemine. Seal on loomad paigutatud tihedalt kõrvuti kergaedadest aedikutesse ja otsene kontakt nakkushaiguste levikuks on olemas. Sama probleem on suurtes kogumiskeskustes. Sinna tuuakse loomad kokku erinevatest farmidest ja igas neist võivad esineda erinevad nakkushaigused. Seepärast ei ole soovitatav sealt endale loomi farmi tuua.