Termin uued taime aretustehnikad (
ing k New Plant Breeding Techniques, NPBTs)
kirjeldab teaduslikke meetodeid, mille käigus parandatakse taime haiguskindlust, stressitaluvust või toitainete sisaldust geeni valikulise parandamise teel. Uueks nimetatakse neid tehnikaid seetõttu, et need on arendatud viimase 10 aasta jooksul. Uued aretustehnikad arenevad nii suure hooga, et tegu ei ole kuidagi kinnise ja ammendava nimekirjaga, vaid pidevalt edasi areneva loendiga. Tuginedes hindamisele käsitleb Euroopa Komisjon uute aretustehnikate all seitset erinevat tehnikat. Nimekirja on lisatud näiteks mutagenees ja tsisgenees (st taim sisaldab liigikaaslase geeni) jt tehnikad.
Senini on ebaselge, kas uute aretustehnikate tulemusi tuleks käsitleda geneetiliselt muundatud organisme (GMO) käsitlevate reeglite kohaselt või mitte. ELi seadused selles valdkonnas on niivõrd aegunud, et sisuliselt on keelatud ka nende sortide müük, kus üksik geen on liigutatud sama taime sees ühelt kromosoomilt teisele või on välja lõigatud.
HEA TEADA
EL-s määratletakse GMOdena organisme, mille geneetilist materjali (DNA) on muudetud sellisel viisil, mis loomuliku paaritumise ja/või rekombinatsiooni teel ei ole võimalik.
Uute aretustehnikate toetajad rõhutavad, et sel viisil saadud taimed võiksid olla ka tavapärase ristaretuse tulemid, mis matkivad looduslikke protsesse ja seetõttu ei saa neid pidada GMOks. Samas skeptikud väidavad ristivastupidist ehk et selliseid taimi ei ole võimalik loomulikul teel saada. Samuti rõhuvad nad asjaolule, et puudub teadmine, mis juhtub juhul, kui paljundada mitmeid kordi uute aretustehnikate teel saadud taimi omavahel. Sellest tulenevalt leivad skeptikud, et rakendada tuleb ettevaatusprintsiipi ning uusi aretustehnikaid tuleks käsitleda GMO reeglite kohaselt.
Üksikute geenide muutmine ei asendaks kunagi ristamist ja aretiste hindamist, aga annaks võimaluse lisada heale sordile üksik hästi kirjeldatud omadus, näiteks kindla haiguse resistentsus teisest sordist ilma ülejäänud genoomi muutmata. Samas ristamise teel ei ole see kunagi võimalik, sest üks ristamine vahetab genoomis välja pooled geenid ja algse sordi taastamine tagasiristamise teel võtab aega põlvkondi ja aastakümneid.
Jah, me ei saa täpselt ennustada, mida võib mõjutada üksiku valitud geeni väljavahetamine taimes, aga me teame, et midagi ohtlikku ei juhtu sellest, kui taimes vahetatakse korraga välja kümneid tuhandeid geene tavalise ristamisega või muudetakse loendamatu hulk tundmatuid geene mutageniseerimisega, mis on mõlemad traditsioonilise sordiaretuse meetodid.
Selle aasta aprillis avaldatud
teaduslik ülevaade annab küll hea ülevaate uute aretustehnikate kohta, kuid ei anna vastust selle kohta kas uusi aretustehnikaid tuleks käsitleda GMO reeglite kohaselt või mitte. Seega on Euroopa Liidu Kohtu seisukoht põllumajandus innovatsiooni mõttes oluline, kuna muutlike kliimaoluega kohanemiseks on vaja uusi aretisi.
Evelin Hillep
agroskoop.ee
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!