Männikuid kahjustav punavöötaud võib pärit olla hoopis Euroopast

Uurimistulemusi kokku võttes selgus, et kõige mitmekesisemad ja ühtlasi ka elujõulisemad punavöötaudi tekitaja populatsioonid esinevad just Põhja-Euroopas. Sealhulgas Balti riikides, Soomes, Norras, Ukrainas ja Venemaa Euroopa osas.

See viitab tugevasti võimalusele, et patogeen pärinebki just Põhja-Euroopast, mitte Aasiast, nagu seda varem oli arvatud. Üllatav ja oluline oli ka tõdeda, et punavöötaud on levinud just Põhja-Euroopast Aasiasse ja mitte vastupidi. Seni teadaolevalt on uued invasiivsed patogeenid levinud pigem Aasiast Euroopasse. Kuna Euroopa ja Aasia vahel ei tuvastatud identseid seenpatogeeni geene, siis pole tõenäoline, et haigustekitajat oleks levitanud inimene.

Patogeeni levimine on ilmselt toimunud pigem looduslikult mööda Euraasias kasvavat, Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga ühendavat metsavööndit. Punavöötaudi geneetiliselt mitmekesiseim populatsioon Põhja-Euroopas kattub hästi ka hariliku männi areaali keskmega, kus männi geneetiline mitmekesisus on kõrgem ja seega ka patogeeni väikseim mõju harilikule männile loogilisem, võrrelduna eksoot-mändide populatsioonidega. Siiski tuleb tõdeda, et patogeeni päritolu otsingud pole selle analüüsiga veel lõppenud, sest suurelt alalt Aasiast ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast võivad uued uuringud kaasa tuua uusi üllatusi.

Mida annab patogeenide vastne populatsioonianalüüs metsakaitse praktikale? See annab teabe tõrjestrateegia väljatöötamise seisukohalt ülioluliste küsimuste, nagu patogeeni mitmekesisus ja elujõulisus (need lubavad hinnata tema ohtlikkust!) ning päritolu kohta. Samuti võimaldab teadmine eristada agressiivsemaid ja/või levinumaid patogeeni tüvesid. Töö tulemusena selgus näiteks, et ei ole põhjust pidada punavöötaudi Põhja-Euroopas invasiivseks liigiks ning seetõttu ei vaja kõnealune patogeen (Dothistroma septosporum) ka taimekarantiinset režiimi, s.t. tema hoidmist eriti ohtlike patogeenide nimekirjas. Mis loomulikult ei tähenda, et punavöötaudi sümptomitega taimi võiks vabalt importida või eksportida, sest patogeeni uute geenide saabumine meile ja nende segunemine juba olemasolevatega võib tõsta patogeeni agressiivsust.

Iga teadusuuring tõstatab ka uusi küsimusi. Kuidas seletada näiteks, et see, nagu selgus, omamaine patogeen, pole vähemalt viimase 70–80 aasta jooksul tekitanud Põhja-Euroopas piisavalt olulisi haiguspuhanguid, et see oleks siinsetele metsapatoloogidele ja mükoloogidele silma hakanud? Kahtlemata vajab tõstatatud küsimus täiendavaid uuringuid.

Ja lõpuks! Metsapatoloogid soovitavad alati eelistada eestimaiseid terveid puutaimi.

Teadusartikkel valmis rahvusvahelises koostöös Eesti Maaülikooli metsapatoloogide juhtimisel. Kokku võttis uurimistööst osa 16 teadlast 11 erinevast riigist.

Ajakirjas „Fungal Genetics and Biology“ ilmunud originaaltekst on kättesaadav SIIT.