Fotod: Scandagra põllupäeval jagati ohtralt põllutarkust

Olustveres põllumajandust õppinud noor põllumees mõttetult ei kuluta. „Selles olukorras, mis praegu põldudel valitseb, tuleb kõik kulutused hoolikalt läbi mõelda – nii väetise kui taimekaitse kulud. Meie piirkonnas on õnneks vähe kahjureid ja seiret tehes on näha, et hetkel pole küll vajadust mingi kahjuritõrje järele. Umbrohutõrjet on aga vaja teha, samas teen seda kindlasti tänavu vähem möödunud hooaegadega võrreldes,“ arutles Sassi.

Halleri sõnul on selles mahus, mis tal maad on, võimalik üksi hakkama saada. Abiks on kindlasti korralik tehnika. „Minu eelistused on paigas. Külvan 4-meetrise Väderstadi kombikülvikuga, kombain on Claas, sest paremat marki lihtsalt pole ja traktoritest eelistan Valmeteid,“ ütles ta.

Lisaks Haller Sassi põldudele vaadati veel üheskoos üle Aimur Pisangi talirapsipõld ja Meelik Rannakivi suvirapsi ja talinisu põld ning kiire pilk heideti ka Jaanus Ajaotsa talinisu põllule.

Tänavu kimbutab lehetäi

Selle suure põuaga on siiski põldudel vaja teha umbrohutõrjet ja mingil määral ka kahjuritõrjet. Tiiu Annuk soovitas kindlasti teha eelnevalt seiret, et saada teada, kas üldse on vaja tõrjuda. „Lihtsaim viis hernepõldudele on liimpüünised ja rapsile kollased vesipüünised. Kollane värv on atraktant, mis meelitab ligi ristõielisi kahjurputukaid. Püünised tuleb paigutada vähemalt 5-6 meetri kaugusele põllu servast. Nende kausside kasutamise eesmärk on kindlaks teha varre-peitkärsakate esinemine põllul. Tõrjekriteerium on 1 mardika leidmine 6 taime kohta,“ soovitas Annuk. „Viimane aeg on panna paika ka hernemähkuri tõrjeplaan. Hernepõllule pannakse 1 feromoonpüünis kolme hektari kohta. Püüniseid on soovitatav panna põllu äärest 6-10 meetrit sissepoole. Kui püünisesse tuleb ööpäevas vähemalt 5–10 liblikat, siis on lendlus küllalt tugev ja tuleks pritsida.“

Tiiu Annuk tõi välja veel ühe probleemi – lehetäid. Tema sõnul pole 10 aastat nii massilist lehetäide levikut nähtud. „Kindlasti jälgige omi teraviljapõlde, kui vaja, siis tuleb teha tõrjet, sest muidu saaki ei saa. Lehetäid imevad taimemahla lehtedest, võrsetest, hiljem ka kõrtest ja rohelistest peadest. Lehetäid kannavad edasi ka mõningaid teraviljade viirushaigusi,“ selgitas ta.

Tiiu Annuki sõnul võib saagikadu olla 5, kuni isegi 30 protsenti. „Kahjustuse suurus sõltub lehetäide arvust taime kohta ja vilja arengujärgust. Kui kahjur ilmub viljapõllule enne lipulehe ilmumist, on kahjustus tunduvalt tugevam. Keemilist tõrjet tuleks teha siis, kui 50–60% produktiivvõrsetest on lehetäide poolt asustatud ja ühel võrsel on 10–15 lehetäid.“

Ta lisas, et kuumade ilmadega asuvad lehetäid mullapinna lähedal või poevad lehtede kinnituskoha vahele peitu.