Kaul Nurm: Rahandusministeerium vassib ja eksitab avalikkust

Seega puudub ministeeriumil ka alus avalikkusele väita, et Eesti kaheks jagamine Eurostati statistika kogumise tähenduses pole võimalik ja tegu on vaid kodanike teadliku eksitamisega. Ka Euroopa Komisjoni regionaalvaldkonna volinik Corina Cre?u ütles 20. juuni 2018. aasta  Postimehe intervjuus „Volinik: Eesti kaheks jagamise peab otsustama valitsus“, et ennekõike on see Eesti valitsuse enda otsustada.

Samuti on ministeerium meile selgitanud, et kui Eesti oleks tahtnud oma territooriumi kaheks jagamisest EL-i toetuste taotlemisel kasu saada, oleks tulnud Eurostatis vastava taotlusega alustada hiljemalt 2013. aastal. Kuid selleski selgituses on vastuolud. Nimelt on ministeerium on oma blogis teatanud, et Leedu alustas sama taotlusega alles 2015. aastal ja 1. jaanuarist 2018. aastal kehtima hakanud Eurostati liigituse alusel on Leedu jaotatud juba kaheks eraldi piirkonnaks: pealinn Vilnius ja ülejäänud Leedu. Leedu saab selle jaotusega seega ka kasu EL-i finantsperioodi 2021-2027 toetuste jaotamisest.

Rahandusministeerium on korrigeerinud enda hinnangut selles, kui suur oleks võimalik kasu Eesti kaheks jagamisel. Ministeerium avaldas 15. veebruaril 2018. aastal Postimehes hinnangu, et Eesti võiks selle muudatusega uuel finantsperioodil saada kuni 700 mln eurot rohkem EL-i toetusi. Äsja informeeris siis Rahandusministeerium Eesti avalikkust esimest korda, et pärast Euroopa Komisjoni poolt mais ja juunis tehtud eelarve läbirääkimiste ettepanekuid on see võimalik kasu ainult 100 miljonit eurot. Kuid siingi eksitab ministeerium teadlikult avalikkust.

Tõsi, sellise numbrini võib ilmselt jõuda, kui võrrelda toetuste üldsummasid kahe erineva variandi korral Eestile. Kuid millest Rahandusministeerium üldse vaikib, on Eesti riigi omaosalus selles.

Näiteks finantsperioodil 2014-2020 oli EL-i osalus struktuurifondide Eestile määratud toetuste finantseerimisel 85% ja Eesti riigi kaasfinantseerimine 15%, seda tulenevalt sellest, et Eesti riigil oli vähemarenenud piirkonna staatus. Uuel eelarveperioodil on aga Eesti riigi staatuseks üleminekuriik, koos sellega alaneb ka EL-i osalus struktuurifondide toetuste finantseerimisel 55%-ni ja Eesti riigi kaasfinantseerimine tõuseb samas 45%-ni. See aga seob oluliselt rohkem meie riigieelarve vahendeid, minu esialgsel hinnangul 600-700 miljonit eurot, mida muidu oleks saanud kasutada muudeks eesmärkideks. Eeldanuks seega, et rahandusministeerium avaldab ka selle informatsiooni oma arvutustest.

Tallinna ja Harjumaa SKT ostujõu standardi järgi elaniku kohta on 110% ja ülejäänud Eestile jätkuvalt alla 60% EL-i keskmisest. Nii Praxise, kui Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna uuringud ütlevad, et 11 Eesti maakonda on olnud alates Euroopa Liiduga liitumisest suhtelises taandarengus. Rääkida sellises olukorras, et Eesti kaheks jagamine EL-i toetuste taotlemisel kahjustab Eesti riigi mainet, on valehäbi ja võltsvagadus. Selle valehäbi reaalne tagajärg on järgmise 100 000 Eesti elaniku kaotus väljarändele järgmise 15 aastaga.

Selle kõrval on rahandusministeeriumi soovitus, et taotleme EL-i struktuurifondide toetusi küll ühiselt, kuid rakendame seda Eesti sees mitmes eraldi piirkonnas, lihtsalt suuremeelne rumalus. Selle sisu tuleks aga tõlgendada nii, et meie soov on siis arendada EL-i teisi liikmesriike Eesti maapiirkondade arvelt.

Minu poolt algatatud petitsioon, kui mul õnnestub sellele korjata vähemalt 1000 allkirja, sunnib Riigikogu selle teema süsteemselt, ratsionaalselt ja rahvaga aru pidades läbi töötama. Rahandusministeeriumi senistest selgitustest kumab aga läbi pigem see, et see teema on ilma igasuguse poliitilise mandaadita riigiametnike poolt juba ära otsustatud.