Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Leib tuleb poest ja raha seinast?
Nalja, et „raha tuleb seinast“, on palju kuuldud. Seina seest me ju raha välja võtamegi, nii ei kõlagi see ütlus naljana. Samamoodi võib öelda, et „leib tuleb poest“ – taas justkui tõsi ka. Kui aga Eestis töötute arv kasvab ja palgaraha enam kontole ei laeku, siis seinast raha ei tule. Sama on ka leivaga: kui vilja ei külvata ja leivatööstus toorainet ei saa, siis leiba poest ei tule, kirjutab põllumeeste ühistu KEVILI tegevjuht Meelis Annus.
Õnneks toodavad Eesti põllumehed teravilja oluliselt rohkem kui me ise tarbime ning leiba peaks meil jaguma. Küll on maailmas riike, kus asjad nii ei ole. Paljud riigid on hakanud kriisi tõttu mõtlema oma rahva toiduga varustamise peale ja alustanud varude kogumist. Eestis toodame tarbimisest vähem loomaliha, linnuliha, mune ning puu- ja köögivilja. Usun, et tulevikus saame jätkuvalt kõike puuduolevat sisse osta, aga nagu viirusest põhjustatud olukord näitab, pole välistatud ajutine varustatuse peatumine. Meil on Eestis vajalikud tingimused olemas, et oma rahvas ise ära toita. Heal ajal võime ju osa sellest välja eksportida ja vahelduse mõttes teistest maadest tooteid vastu importida, aga tõrke korral peaks vähemalt aasta varu oma toodangut Eesti riigis asuma.
Rahva toiduga varustamine on julgeoleku küsimus
Eesti riik suunab SKP-st 2% sõjalise julgeoleku tagamiseks, see kokkulepe toimib hästi. Oleme selgelt öelnud, et peame sõjalise ründe puhul ise hakkama saama nii kaua kuniks liitlasväed appi jõuavad. Seda mõtet aktsepteerime vaikimisi kõik. Kas selleks, et tagada toidutootmisega isevarustus, ei oleks mõistlik samamoodi käituda? Ma ei mõtle siinjuures, et peame eelarvest mingi protsendi toidu tootmise rahaliseks toetuseks eraldama. Pigem vajame riigisiseseid kokkuleppeid ja ühist eesmärki, et saavutada vähemalt 100% toiduga isevarustatus.
Tegevuskava peaks sündima toidutootjate ühistegevusena, millesse on kaasatud ka poliitikute esindajad, et tagada vajalik poliitiline mõistmine ja meetmed. Teemade olulisust ei tohi poliitikas hinnata asjaga seotud valijate arvu järgi. Valdkondade olulisust tuleb hinnata tegevuse mõju ulatuse alusel. Ehk kui me tahame elanikele head haridust, siis tuleb tagada õpetajatele head palgad normaalse koormusega. Kui me tahame innovatsiooni ja teadusepõhiseid ärisid, siis tuleb tagada teadusele normaalne rahastus. Neid riigi edukaks toimimiseks olulisi alarahastatud gruppe on veel mitmeid, mille mõju riigile on suur. Aga tundub, et poliitilisel ekraanil on nende valdkondade ainukeseks probleemiks väike häälte arv valimistel. Sama on ka põllumajandussektoriga.
Ühistegevusest võiks Eestis olla rohkem kasu
Mind rõõmustas uudis algatusest, et Leesi külas alustati külapoe taastamist ühistuna. See on väga hea näide, kus probleem lahendatakse ühisel kokkuleppel. Ilmselt ei taga see pood tulevikus külaelanikele parimat hinda, kuid varustab nad igapäevaselt vajaliku toidukaubaga. See omakorda kindlustab toiduainetega varustamise ka aegadel, kui liikumisvabadus on piiratud ning loob lisaks paar töökohta kohalikele elanikele. Sarnane lähenemine aitaks ka Eesti toiduainesektori probleemi lahendada.
Põllumeeste ühistu KEVILI koondab 160 põllumehe tarvikute vajaduse ja vahendab nende kasvatatavat saaki. Aprillis sai KEVILI 15-aastaseks, mis ei ole just kõrge vanus, aga kogemuse mõttes on andnud meile arvestatava teadmiste pagasi. Eelmisel aastal oli KEVILI müügikäive 77,5 miljonit eurot. Ühiselt ostes ja müües, hoiame sektoris lisanduvad marginaalid minimaalsed, seetõttu jääb põllumehele rohkem raha kätte, et keerulises majanduskeskkonnas ellu jääda. Lisaks saab iga meie põllumehest liige ise KEVILI arengusuundade üle otsustada. Mõnikord teeme halbu otsuseid, aga ka need on meie otsused, millest õpime. KEVILI mõju piirdub vaid teraviljasektoriga.
LOE LISAKS:
Rootsi ja Taani sarnased ühistud on juba sajandivanused ning hõlmavad peale põllusaaduste tootmise nii tööstusi kui ka kaubandust. Kui Eesti inimesed lepiksid kokku ja otsustaksid, et nad tahavad tagada enda vajadused kohaliku toiduga, siis on üheks lahenduseks ühistegevus, kus liikmeteks põllumehed, tööstused, poekett ja tarbijad. Teenitud tulu jaguneks kõigi liikmete vahel ning hinnad oleksid mõistlikud nii tootjale kui tarbijale. Otsuse elluviimist peab soosima ka riigi poliitika. Sel viisil võime olla kindlad, et eestimaine toodang on poodides alati olemas ja „leib tuleb poest“ ka keerulistel aegadel.
Meelis Annus, põllumeesteühistu KEVILI juhataja
Hetkel kuum
Enimloetud
2
3
Roland Lepp möödunud aastast: ettevõtja ei jää kunagi millegagi rahule
Viimased uudised
Üritused
Hetkel kuum
Roland Lepp möödunud aastast: ettevõtja ei jää kunagi millegagi rahule
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Põllumajandus esilehele