Autor: Riina Jussila • 1. september 2020

Minu kalaärisse minek oli sujuv ja pikalt ette valmistatud. Mul oli visioon olemas, mis peab tehtud saama ajaks, kui jalgpalliga lõpetan ehk ei olnud nii, et hakkasin edaspidisele mõtlema alles siis, kui aeg jalgpalliga lõpetada käes. Kogusin pikalt raha, et vajalikke asju osta. Ettevalmistusele kulus kokku umbes 3–4 aastat.

Kalapüügiga on nii, et kõvasti tuleb takka anda ja alles siis on ehk ka tulu loota. See on suures osas nagu loterii – kõik sõltub sellest, kuidas meri annab, ja kunagi ei tea ette. Täna on nii, kuid homme võib olla hoopis teisiti.

Platsilt lahkudes tuli mulle jalgpallialaseid pakkumisi ka, kuid kui oled terve elu ühel karussellil tiirelnud, siis mingil hetkel saab sellest lihtsalt küllalt.

Ma olen seda meelt, et iga inimene peaks tegelema sellega, mis meeldib ja mis silma särama paneb. Oma võimalusi tuleks reaalselt hinnata ja utoopilisi eesmärke ei peaks seadma. Mul on elus hästi läinud – kui mängisin jalgpalli, siis oli hobi ühtlasi ka mu tööks, ning nüüd läheb samamoodi edasi. Kalastus on mu kirg olnud juba pikki aastaid.

Meri on suur teadmatus

Eks igas töös on raskeid hetki, kuid kui raskele hetkele järgneb teenistus, siis on see motiveeriv. On olnud aegu, kus olen kõvasti rabanud, kuid tulu pole tulnud. Nagu ütlesin – mere puhul ongi pidevalt üks suur teadmatus. Siiani on elu läinud nii, et suured mõõnad on lõppenud suure plussiga.

Tänaseks olen ma kalanduses tegutsenud seitse aastat ja võin öelda, et olen oma otsusega rahul. Ka keeruline koroonaaeg on meie jaoks isegi hästi kulgenud. Kevad oli väga hea, sest oli saaki ja oli võimalus palju merel olla, kus ka kuri viirus külge ei saanud hakata.

Kevadel püüdsime kalu, mis läksid idaturule. Piirid püsisid lahti ja siiani on kõik kenasti sujunud. Sügisel algab ahvena püük, mida müüme Euroopasse. Kui restoranid tuleb teise võimaliku haiguslaine ajal sulgeda, siis pole ahvenafileed kuskile müüa. Mingi kopika ehk saab, kuid see kopikas on väike, kui restoranid kinni pannakse.