Lauri Bobrovski: puurikanalate keelamine kui kahe teraga mõõk

Juba jupp aega enne 2018. aastat, kui Äntu mõis uue omaniku sai, mõlkus selle tulevasel omanikul Lauri Bobrovskil mõtteis mahebroileri kasvatamise ja väärindamise idee.

Väike-Maarja külje all asuv Äntu mõis on Eestimaa kanapidajatele olnud tuttav nimi ja koht juba veerandsada aastat. Sealsed kanad on alati olnud hinnas nende seas, kes soovivad 10-12 siblijat omale koju viia või ka suurema hulga teise ringi munejatega oma äri ajada.

Kolmapäevases Pealtnägija saates avaldatud kaadrid sellest, kui kohutavates tingimustes peetakse Eesti suurtes munatööstuses kanu, jahmatas vaatajaid ja ajas ilmselt paljudel munaisu ära. Äntu mõisas mahekanu pidav Lauri Bobrovski sõnul võiks praegust olukorda ära kasutada ja öelda, et ostke kõik mahemune, aga vajalik on vaadata laiemat pilti.

Kujuta ette, et pärast pikka hooaega, kus oled oma põldudesse investeerinud tuhandeid eurosid ja lugematul hulgal töötunde, jõuab lõpuks kätte saagikoristuse esimene päev. Vili on küps, ilm soosib koristust ning kombain alustab tööd … kuid masin jääb seisma juba koristuse esimestel tundidel. Põld ootab, veokid seisavad tegevusetult ja kuivati töötab poolkoormusel või sootuks tühjalt. Mõnest tunnist saab päev, vahel isegi mitu päeva. Sel hetkel ei ole küsimus enam ainult remondiarves. Küsimus on selles, kui palju saaki võib ebasobiva ilma tõttu kaotsi minna, kui palju väärtuslikku koristusaega jääb kasutamata ning kui suureks kujuneb tegelik rahaline kahju pärast kogu aasta jooksul tehtud investeeringuid põllule.