Kartuliaretaja: kodumaist “Jõgeva kollast” ei pane maha ükski suurtootja

Kartul on Eesti põllumehe jaoks strateegiline kultuur, ent viimaste aastate ilmastikuolud, taimekaitsepiirangud ja haigustekitajate muutuvad populatsioonid sunnivad kasvatajaid seniseid praktikaid ümber hindama. Veebruari keskel Pajusis toimunud seminar tõi kokku rahvusvahelised eksperdid ja Eesti praktikud, et arutada kartulikasvatuse probleeme lehemädaniku resistentsusest tõhusa umbrohutõrjeni.

Kujuta ette, et pärast pikka hooaega, kus oled oma põldudesse investeerinud tuhandeid eurosid ja lugematul hulgal töötunde, jõuab lõpuks kätte saagikoristuse esimene päev. Vili on küps, ilm soosib koristust ning kombain alustab tööd … kuid masin jääb seisma juba koristuse esimestel tundidel. Põld ootab, veokid seisavad tegevusetult ja kuivati töötab poolkoormusel või sootuks tühjalt. Mõnest tunnist saab päev, vahel isegi mitu päeva. Sel hetkel ei ole küsimus enam ainult remondiarves. Küsimus on selles, kui palju saaki võib ebasobiva ilma tõttu kaotsi minna, kui palju väärtuslikku koristusaega jääb kasutamata ning kui suureks kujuneb tegelik rahaline kahju pärast kogu aasta jooksul tehtud investeeringuid põllule.