Autor: Reimo Lindorg • 9. september 2020

Kirjutis on vastus Telia Eesti tehnoloogiajuhi Andre Visse Äripäevas avaldatud artiklile "Valitsus tahab meid sundida kiirteel 50ga sõitma".

Kes on rikas, konjakit teeb daamil välja, kes on vaene, tühja taskuga teeb nalja! Just nalja on interneti ümber saanud viimaste aastatega väga palju. Kui kodanikul on keeruline aru saada, mis interneti maapiirkonnas paigaldamist takistab, siis on sellele väga lihtne vastus – kapitalism, ehk kordame veel kõik ilusasti üle.

EstWin ehk Eesti Lairiba Arenduse SA (ELA SA) üleriiklik kiire interneti projekt algas pea 10 aastat tagasi. Tänaseks on selgunud selle projekti suured puudused. Kõige elementaarsem küsimus – mul läheb ju aia tagant see kaabel mööda, miks ma seda siis kasutada ei saa? Aga sellepärast, et kui te vaatate, kes on ELA SA asutajad, siis need on ju needsamad suurfirmad, kellega teil päevast päeva piike murda tuleb.

Sellest tulenevalt on päris selge, et nemad esindavad seal ennekõike nende endi ärihuve, millest omakorda olid prioriteetsed mitte kaabliga kliendid, vaid mobiilimastide küljes tilkujad. Ehituse käigus jäeti lihtsalt arvestamata tegelike tulevaste klientide asukohad ning liitumisvõimalused. Mille tulemusena maja vms koos elanikega asub transiit- või liitumispunktist absurdsel kaugusel. Kliendi ühendamiseks tuleb teha mitmekordselt tööd, mis väljendub loomulikult suuremas rahanumbris.

Sel ajal tekkis ka linnalegend, nagu hakkaks juurdepääsuvõrke rajama ja ühtlasi kliente ühendama operaatorid ise. Seda võib ju lausa lugeda ELA SA lehelt: “Juurdepääsuvõrkude rajamisega tegelevad täna peamiselt erinevad sideoperaatorid.”

Huvitav, minu juures ei tegele sellega küll mitte ükski operaator. Näiteks Telial puudub huvi, teised on veel nõrgemad. Ehk sisuliselt teostati projekt selliselt, et ette väga ei uuritud, kas sellest hiljem ka kellelegi tegelikkuses kasu on.

4G jääb nõrgaks

Andre Visse väite järgi tooks Raul Siemi poliitika Eestile algelise 5G? Aga milleks meile algeline 5G, kui meil on olemas suur hunnik hästi toimivaid valguskaablivõrke (kas või see patuga pooleks EstWin). Viimaseid tuleks ainult natuke edasi ehitada. Optika on end tõestanud juba aastaid. Ei ole neis võrgus märgata veel midagi sellist, mis ei võimalda suuri andmemahte kiiresti liigutada või takistaks millelgil innovatiivsel areneda.

Nendes võrkudes võid sina rallida nagu kiirteel – lausa kosmosekiirusel ja enamgi. Kuid on ammu teada, et Telia, kasutades ära oma turupositsiooni, ei luba sellel kiirel kosmoseteel tavaliselt teistel sõita. Küll ei vasta teie "sõidumasin" nõuetele, küll on see valet värvi, küll on rattad vale mõõduga jne. See turupositsioon on kunagise läbimõtlemata poliitilise otsuse tulemus.

Kasutasin juulis kõigi kolme (Telia, Elisa, Tele2) mobiilset 4G-teenust. Tunne oli, nagu astuks ajas 10 aastat tagasi. Minu kogemus: kõige kehvem oli Elisa, Telia osas oli juba ette teada, et üle viie megabiti uploadi sealt tulemas pole, nagu ka Tele2 puhul.

Seega klient võtab kalli paketi, investeerib seadmetesse, antennidesse, mastidesse ja jumal teab millesse ja saab tulemuseks ligi 10 korda aeglasema teenuse sisuliselt 2–4kordse kallima hinna eest. Seetõttu jääb mulle eriti segaseks Visse väide, kuskohas meil on see parim mobiilside teenuste kvaliteet? Või mida siin parima kvaliteedi all mõeldakse, millega võrreldakse?

Hiljutisest Eesti Ekspressi artiklist selgus ju, et Telia hinnad on lausa Euroopa ühed kallimad! Ettevõte tuli lagedale mingite arusaamatu vastulausega, kuidas Eestis on internet hoopis teist värvi jne. Ühed kõrged hinnad kajastuvad ka teiste hindades (sest internet on ju ometi omavahel seotud) ja nii muutubki see lõppkasutajale sobimatuks. Reklaam on kuldsel kolmikul vägev, aga kui jõuame päris interneti soovini, siis tundub, nagu näeks seda hajaasustuses esimest päeva.

Konkurentsi ju pole

5G on sama oluline kui eelmised standardid, sest võimaldab vaid imeväikeste investeeringutega hakata pakkuma kallist ja kehva teenust, millelt nutisõltlaste kaasabil koorida suur kasum. Optiline põhivõrk on ju sama ja seda pole vaja uuendada. Kokkuhoid missugune!

Klient jookseb samamoodi ummisjalu esindusse, ostab sealt kallid seadmed, valib suure paketi jne jne. Kõik kordub taas. On päris selge, et läbi õhu ei ole iialgi võimalik rahuldada järjest kasvavat vajadust neti järgi, eriti arvestades seda, et 5G tehnoloogia on erinev 4G omast.

Imelik on Visse väide, et kui Telial oleks rohkem 5G-sagedusi, siis oleks teenus superluks, aga kui sinna lisandub konkurent, siis kohe hakkab teenus nagu võluväel kehvemaks minema?! Et samast optilisest kaablist Telia 5G antenni suunduv signaal on ok, aga konkurendi omasse – samast kaablist – igavene jama.

Minge suvalisse maakohta ja uurige, kes ja kui palju teile pakuks kaabliga internetiühendust? Tõenäoliselt mitte keegi. ELA SA tingimused, nagu ka teistel kiu rendiks on jäigad ja kallid. Väikestel kohalikel tegijatel puudub võimekus neid täita. Veelgi enam – nii Telia, Tele2 kui Elisa ootavad ammulisui praegusel hetkel, kui kõik kaablitööd klientide ühendamiseks teeb ära Elektrilevi. Neile jääks vaid teenustest rahakorjamise vaev! Selgusetuks jääb, kuidas nad seda netti siis pakuks, olles ise juba algselt nii viletsad? Mitte mingit võrguehituse võimekust?!

Tarbija võidab konkurentsist? Jah, võidab küll, aga konkurentsi ju pole! Minge näiteks infonet.ee lehele ja valige sealt Võrru optilise kaabliga nett. Minu kui tarbija ootused ja vajadused on kaunikesti suured, aga ma ei saa neid mitte kuidagi hajaasustuses rahuldada. Kuidas Tele2 ettepanek luua ühine operaatorineutraalne võrk saaks tekitada ühe monopoli, kui meil juba on üks?!

Aga enne tuleks see konkurents tekitada, siis on ka, mida kaotada. Üks pluss Telial siiski on. Jällegi, minu kogemus: päring võrgu asjus vähemalt jõuab kuhugi, kuid seiskub küsimuse juures, kes maksab. Tele2 ja Elisa puhul jääbki see klienditeenindusse. Nende kahe esmatasandi helpdesk ei tea sellistest sõnadest nagu ELA SA, põhivõrk, optika, avatud pordid vms absoluutselt mitte midagi. Ja meil on digiriik!

Kallid hinnad, aeglane protsess

Elektrilevi lubab kogu projekti investeerida ligemale 100 miljonit eurot. Juba praegu on kuulda, kuidas üksteiselt – nii väikestelt kui suurtelt – tahetakse kliente üle lüüa. Sarnaselt Teliaga. 100 miljoniga ju ühtteist juba teeks.

Aga Elektrilevi küsib optikavõrgu rendihinnana 6 eurot operaatorilt per klient! Kujutage nüüd ette, et teil on ühes lõigus vaid 10 klienti ja te proovite pakkuda teenust 20 eurot kuu. Suurema summaga ei tule teile lihtsalt keegi kliendiks ja väiksema korral maksate ise sellele lõbule peale.

Ehk riigi raha eest ehitatavalt võrgult teeb asutus omale päris korraliku kingituse – mille tulemusena tegelikult kannatab tarbija. Mis sellest on saanud, et infra pidi ristkasutuses olema? Teoorias küll, aga praktikas – on lood teised. Sellise internetisõja tulemuseks on ainult kallimad hinnad ja kordades aeglasem protsess.

Kevadel käiku läinud projekt on ikka veel väljakuulutamisel, millest oleks ehk mingitki abi mõnelegi üksikule õnnetule, kuid ilmselgelt jäävad väga paljud ilma. Juba sellepärast, et selline rahaline jaotus ei hakka täitma tohutut vajadust.

Põhiliseks uuenduseks selle projekti puhul peaks olema aga see, et tegu on tõesti hajaasustuse, mitte näiteks linnadega, kus Elektrilevi kaableid veab. Haja – see tähendab üksik maja keset põldu või küla.

15miljoniline pott jaotub: 6 miljonit ettevõtetele investeeringutoetusteks ja 9 miljonit lõpptarbijate liitumistasude n-ö kompenseerimiseks. Kui klient peaks maksma vaid 199 eurot Elektrilevi näitel, oleks kõigil nett ammu olemas, kuid kahjuks tuleb eelnevalt rajada ka jaotusvõrk, nagu ainsana kirjutab sellest MTÜ Eesti Andmesidevõrk.

Alles jaotusvõrgu kaudu saame ühendada kliendivõrgud põhivõrguga. Kuna see aga puudub ja kunde peaks selle rajamise ise tasuma, siis sinnapaika kogu netiunistus jääbki. Kliendil ei ole mingit kohustust organiseerida töid nn riigimaale jäävatel trassidel ja selle eest ka tasuda.

Mõni on seda häda sunnil teinud ja oi kuidas Telia rõõmustas, kui ei pidanud ise sentigi kulutama. Väidetavalt pidid ju kliendivõrgud valmis ehitama operaatorid ise. Kunde mure on teha oma kinnistul tehtavad kaeve- ja kaablitööd, muretseda seadmed jne.

Näiteks Levikom ootab investoreid – väidetavalt oleks neil kliente palju, aga pole raha seadmete muretsemiseks. Nad ei saa oma võrgukontseptsioonile ju üldse pihta! Tahtmist neil on, aga puudu on kompetentsist. Lõppseade on ikka kliendi enda riisiko. Ülejäänud pudinad on kohaliku tähtsusega ja neil on vaid rõõm kuiva näoga pealt vaadata, sest projektis osalemiseks ei oleks neil ettemaksuks vajaminevat kapitali. Lisaks sõidetakse neist tugevama õigusega lihtsalt üle!

Kas internet või maiad?

Kokkuvõtvalt jääb 199 eurost juurdepääsuvõrgu ehitamiseks natukene väheks, isegi kui kliente oleks ühe kaabli otsa kümmekond. Number 6 jääb ettevõtetele jällegi otsustamiseks n-ö oma äranägemise järgi. Varasemalt avaldatud väide, nagu oleks kliendile omaosalusena nõutud summa üle jõu käiv, ei ole minu arvates pädev, sest kuidas klient kavatseb hakata maksma igakuist teenustasu, kui tal ei ole ühtegi senti taskus juba praegu?

Tõsiasi, et liitujaid on vähem, kui loodetud, kajastub ka Elektrilevi enda aruannetes. Kuid kui küsida, et ole hea, kaabelda mind kui suurklienti mõne väiksema kliendi asemel (kes nagunii kaablit ei taha) tuleb vaid mingi arusaamatu heietus.

Seega väga paljud jäävadki ootama, kuniks tuleb suur ja tugev mees ja raiub optika kivisse. Teisalt võtke mõnest laenukontorist 10 000, tehke ära operaatorite ja riigi eest nende töö – seejärel kuulutage end kohtus maksejõuetuks – juhul kui te olete juba praegu paljas kui püksinööp.

Ma ikkagi usun, et Eestis on võimalik lõpuks tipptasemel kvaliteediga optikavõrgus sõltumata asukohast tarbida kaasaegseid teenuseid, mis edendavadki üldist heaolu ja seda veel enne, kui saabub 35 000 aasta pärast uuesti maiade ühiskond.