Autor: Oliver Kruuda • 22. veebruar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pilt Äripäevast – kolm vaprat kodumaa metsade ja maade eest võitlejat nelja plakatiga. Tõeline (julge) naine seisab eestimaa põllumehe eest ja nõuab rahvuskeskset poliitikat, teises käes raske Prisma poekott – milles ka kindlasti garanteeritud hinnaga 0,50 eurokroonist piima, eestimaist.

AGA Prisma piimatarnija kirjutab arve peale 0,44 eurosenti pluss 20% käibemaksu riigile mis teeb sisseostuhinnaks 0,528 eurokrooni ja Prisma müüb seda piima alla sisseostu hinna. Miks ta ostab, kas ta teab, et see tema odav ost on kaubanduslik trikk ja Eesti Põllumeest edasi ei aita?

Mõte selles, et ilusad sõnad eestimaise metsa ja maa ja kodumaise (põllu)majanduse jätkusuutlikkuse saavad kaubaleti ees seistes üles kaalutud loetud sentide eest.

Ei saagi panna pahaks odavate toodete eelistamist, kõik me tahame saada võimalikult palju väärtust/tulu/kaupa/õnne võimalikult vähese pingutusega. Aga me tahame ka muid väärtusi – kodumaad, maitset – ja peame valima.

Ma tahaks väga, et eesti inimesed valiksid eesti põllumeest mitte plakatitega, vaid poeleti ees või turul, see pakuks põllumehele kõige suuremat rõõmu – ja sellel sugugi mitte kergel 24/7 tööl oleks mõte, kui saaks ilma trikitamata väärilist tulu teenida. Ega eesti põllumees pole mingi streigimees ega protestimees (kuigi Brüssel on uusi trikke õppima sundinud), pigem kõva töömees, iseenda peremees, kelles plakatiga platsil seismine tekitab pigem piinlikkust.